Hommikul oli kodupoe juures meeldiv üllatus, märkamatu auto pagasiruumist müüdi värsket lesta. Ega mul plaani polnud aga mööda minna ei suutnud. Emotsionaalne ost, no nii nagu mõni ostab ilusaid asju leian mina ennast tihti mõtlematult ostmas ilusat toitu. Kodus kotti lahti pakkides on tihti mõte, et nii, mis nüüd siis saab. Ega valikuid eriti ei olnud (üksi kodus) ja ega seda kotitäit, mis ma kokku ahmisin juba niilihtsalt üksi ära ei tarbi. Suitsutamine on ju igivana säilitusviis, mõtlesin:) Ja kuna meie aias ilutseb juba mõnda aega suitsuahi, mille Indrek kättesaadavatest materjalidest oma jooniste järgi mulle üllatuseks ühel päeval koju taris, siis mõeldut-tehtud. Tegelikult õnnestus mul Jaana ka koju sebida ja õhtul maiustasime juba koos esimese õnnestunud suitsulesta teo suussulavaid tagajärgi.
Mul on mõned raamatud, mis jagavad suitsutamise näpunäiteid ja netist olen ka uurinud siit ja sealt. Teades kogu seda infot jäin pidama Profa blogi juures. Tema suitsutamise teemad on mind alati köitnud ja keda sa siis sellises asjas veel usaldad kui mitte meest. Mõned täpsustavad küsimused (rohkem julgustuseks) ja läks lahti.
Kõigepealt roogi kalad. Lesta puhastamine on lihtne aga käed on pärast tõesti nagu liivapaberist, seega nõrgematel soovitan kindad välja otsida. Abiks on käärid ja puhas vesi. Kala puhastamisel peab olema tähelepanelik ühes asjas, et ei vigastaks sapipõit. Põiest välja voolav vedelik teeb kalaga kokkupuutes liha kibedaks. Niiet tuleb katsuda see roheline põieke tervelt kätte saada. Kalad tuleb korralikult puhtaks pesta ja siis soolvette soolduma panna.
Kaalusin siis Profa õpetuse järgi iga kala kilo kohta 50 g soola ja lahustasin selle külmas vees. Kalad sisse ja siis lisasin niipalju vett, et kalad kenasti kaetud ja natuke rohkem ka. Segasin siis käega kogu kraami korralikult läbi ja kaas potile peale ja kuurialla jahedasse 2 tunniks maitsestuma. Kui 2 tundi või natuke isegi rohkem oli möödas koukisin kalad soolveest välja. Raamatust oli meelde jäänud, et enne ahju pistmist peaksid kalad kuivad olema. Kuivatasin kalad rätikuga puhtaks ja sättisin ikka sinna kuurialla pesuöörile sabapidi pesulõksude abil rippuma. Õues see hästi ei toimi, sest kärbsed on kohe kohal. Rippusid siis seal ka umbes 2 tundi. Olid päris kenad tahedad kui ma nad (jälle Profa õpetuse järgi) varrastele lükkisin.
Meil on selline ahi kus tuli on suitsukapi all ja suitsumaterjal pannakse lepalaastude näol kapi põhja. Selleks , et need laastud suitsema hakkaksid läheb tasase tulega aega. Nii siis lasimegi ( Jaana oli sellekas ajaks koju jõudnud ja võttis tule tegemise enda peale) tasast tuld ja kontrollisime temperatuuri termomeetrilt. Ilma termomeetrita ma algajal ikkagi ei soovita seda asja ette võtta. Tunnike siis olid nad seal 40-60 kraadi peal ja kuskil 60 peal oli ka kapis korralik suits juba. Siis tõstsime temperatuuri. See tähendab, et panime puid juurde. Umbes pool tundi või 45 minutit oli suitsukapi temperatuur vahelduva eduga 80 ja 90 kraadi juures. Vastavalt sellele, kuidas meil lõkke tegemine või siis selle ohjamine, ahjus sujus. Lõpuks oli vast kokku umbes 1,5 – 2 tundi kui me nad sealt välja võtsime.
SUPER ! Välja nägid ilusad ja kaubanduslikud. Maitsesid nagu… igaüks kujutab ise ette oma lemmik tekstuuri ja maitset:)
Kokkuvõtteks peab ütlema, see on võimalik aga see ei käi nii, et paned kalad ahju ja lähed võtad välja. Nii nagu iga toiduteoga, tuleb olla kõikaeg südamega asja juures ehk siis ahju juures.
Ahjaa, seda ka veel, et lastega on mul ka vedanud !
June 2011
Šašlõkk
Ja ongi jaanipäev käes, alles olid jõulud.
Kuskohast ja kuna see komme meile jõudis, ei tea aga niikaua kui ma mäletan on jaanipäeval alati liha sussitatud. Kodus tehti meil ikka seda tavalist äädikaga šašlõkki, hulgaliselt sibulat ja pipart lisaks. See oli väga hea, harrastan seda siiani. Siis ühel ILUSAL päeval saabus meie kauplusesse igasugu marinaade. Küll olid need head, kallid ka aga kõik šašlõkid said pudelist ammutatud marinaadi sees selle õige meki. Läks veel aega ja nii nagu ikka, kui on valida, siis tahaks ju midagi head;) (Kui ometi keegi teaks ja mulle ka ütleks, mis see hea on). Igaljuhul on nüüd juba palju aastaid, kui marinaad lihale saab ise tehtud ja kui teinekord neid poe grilllihasid pakutakse, siis tunduvad kõik kuidagi jamad. Ilmselt on need maitsetugevdajad ja muud sarnased tegelased kes kogu kraami ühtemoodi maitsema panevad.
Siin siis nüüd kaks minu põhiretsepti, mis tähendab, et alati võib improviseerida. Kõige tähtsamad komponendid on minu arvates järgmised: õli siis midagi happelist ja midagi magusat ja muidugi sool ja pipar. Ülejäänu on kõik vastavalt tujule ja sellele, mida parasjagu on.
ŠAŠLÕKK COCA-COLA MARINAADIS
0.5 kg kondita sealiha
1 sibul
1 küüs küüslauku
1 spl hakitud peterselli (kindlasti siledalehelist peterselli, käharpereselliga võid ainult kaunistada, maitset see ei anna)
1 spl mett
3 spl sojakastet
2 spl õli
2 dl Coca-Colat
pipart
vajadusel soola
lõik sidrunit
Kuigi kõige sobivam tükk on kaelakarbonaad, siis siin võid kasutada igasugust liha, Coca-Cola teeb ka kintsuliha pehmeks ja grillitavaks. Lõika liha parajateks tükkideks. Lisa kõik kuivad ained (pipar, petersell, hakitud sibul ja purustatud küüslauk). Mulju ja sega liha käega, siis imenduvad maitsed paremini. Lisa kokku segatud õli, mesi ja soja ning mulju veel. Kõige lõpuks vala peale Coca-Cola. Pane sidrunilõik ka kõigele lisaks. Kata kauss toidukilega ja hoia üleöö külmas.
Pildil olevad kanasüdamed mõnulesid samas marinaadis koos lihaga;)
Proovi vahel muid maitseid ka. Näiteks purustatud koriandri seemneid või vürtsköömeid. Peterselli asemel koriandri lehti, mee asemel Granaatõuna siirupit.
ŠAŠLÕKK KEEFIRIMARINAADIS
0,5 kg kondita sealiha
1 küüs küüslauku (minul oli seekord suur punt karulaugu lehtede varsi, lehed olid muuks ära tarvitatud ja varred jäänud külmikusse oma aega ootama. Hakkisin need peeneks ja kasutasin küüslaugu asemel)
1 spl hakitud peterselli
1 tl tšillihelbeid (mul on sellised jämedama jahvatusega Türgi varjant)
1 tl soola
2 spl õli
1 spl mett (panin võillemett)
2 dl keefirit
viil sidrunit
Lõika liha parajateks portsioniteks ja sega maitseainete ning õlig ja mee seguga. Mulju maitsed lihasse. Vala peale keefir, sega läbi ja lisa ka sidruniviil. Kata nõu toidukilega ja lase enne küpsetamist üleöö külmas seista.
Parima liha saad kustunud lõkke sütel sussitades. Asja ajab ära ka poest ostetud süsi aga siis süüta söed toiduõli, mitte süütevedelikuga. Gaasigrilli saab tuunida kui paned grillile plekktopsiga lepalaaste. Lepalaastud võib ka fooliumisse mässida ja siis augud fooliumile sisse torkida, et suits välja tuleks.
Võimalusel kasuta grillimisel metallvardaid, need lähevad kuumaks ja küpsetavad liha ka seestpoolt.
Häid nõuandeid saad veel siit ja siit ja siit
Head jaani !
Viinerid saia sisse ehk Lämmi Pini
On lihtsaid ja siis veel lihtsamaid mõnusaid ampse. See siin on nüüd nii lihtne, et võiks soovitada köögihuvilistele poistele ja tüdrukutele. Aga sobib ka suurematele pikniku korvi pistmiseks. Ja miks ka mitte lihtsalt kiireks suviseks eineks.
Vaja läheb:
Röstsaia viile, teradega saiad on eriti head.
Viinereid , minul olid Jussi viinerid ja neid läheb iga saia sisse 2 tk.
Juustu
Majoneesi, ketšupit, sinepit või mis iganes muud meelepärast majoneesilist kastet
Sutsu õli.
Rulli tainarulliga (kui tainarulli pole, sobib ka tühi pudel) saiaviilud õhemaks. Määri saiaviil meelepärase kastmega, aseta kastmele juustuviilud. Viinerid pane nii, et saaksid kokkurullimist alustada nurgast. Aseta õli või võiga määritud ahjuvormi või plaadile. Piserda üle vähese õliga ja soovi korral raputa peale riivitud juustu. Küpseta eelkuumutatud 200 kraadises ahjus kuni saiad on kuldsed.
Täiendatud 01.07.11
Järjekordne tõestus sellest, et lihtsad asjad võluvad inimesi enim. Pille Nami-Namist tegi väikeseid mugandusi:) Proovi nii ka !
Lugu sellest, kuidas ilse linnas puhvetis käis
Imeilusal suveõhtul oli põhjust selga tõmmata Sandra Darreni disainkleit ja sammud pealinna poole seada. Meil oli õnnestunud saada piletid Rahvusooper Estonia- Ballet etendusele Manon. Ja just sellele, kus peaosa tantsib Eve Mutso. Talent keda kindlasti kunagi jälle koju ootame. Mina, kes liiga tihti ei satu balletietendusele olin rahul ja õnnelik. Ilus ,ilus,ilus.
Lummatud fantastilisest tantsust ja soojast suveõhtust otsustasime veel kunsti nautida, seekord siis kokakunsti. Astusime üle tee Komeedi poole. Suveterass oli loomulikult hõivatud ja nii platseerusime kohviku jahedas ja mõnusas interjööris. Ettekandjat ei pidanud ülearu kaua ootama kuna pool kohvikut oli tühi ja kõik näis olevat suurepärane.
Menüü uurimisel läks parasjagu aega , kõik tahtsid teha parima valiku. Valituks osutusid kolm rooga.
Salatite valikust
Komeedi Ceasari Salat grillitud kanafilee, parmesani , küüslaugukrutoonide ja kreeka pähklitega 8,5 EUR/133 EE
Kuumal pannil praetud veisefileesalat grillitud paprika, baklažaani ja kappari-ürdikastmega 8,50 €/133.-EEK
Ja mina otsustasin valida pearoogade alt
Täidetud kanarind toorjuustu, feta, spinati ja kuivatatud tomatiga. Kõrvale roheline värske salat, ahjuotmatid, artišok ja küüslaugune aioli kaste 8.50 EUR/133 EEK .
Joogikaardilt leidsime õlle, mahla kaks pudelit vett, tee ja tilga Torrese koniakit.
Ma ei hakka virisema, et joogid oleks ju võinud kohe tuua ja sellise kuumaga võiks igal lugupeetud kohvikul olla tervitusjoogiks kann külma kraanivett juba lauda istudes, seda enam, et meie kraanivesi on ju täitsa joodav võrreldes paljude teiste maadega.
Igaljuhul läks aega mis läks ja joogid, peale koniaki, toodi koos toitudega, peale Caesari salati, kohale. Olin kohe kuidagi pettunud, kui minu valitud praad nägi nigelam välja kui salat veisefileega. Asusin siiski isuga kallale ja oh imet… otsi kuidas tahad aga artišok, mis oli valiku tegemisel suure tähtsusega, puudus.Sobrasin kahvliga mis ma sobrasin aga nii oli. Kirsstomatid, mis olid peotäie jääsalati ja peotäie rukola peale pooleks lõigatud, polnud ka hetkekski ahju näinud. Küsisin siis ettekandjalt artišoki kohta, see jooksis kööki uurima ja tagasi tulles teatas, et kokk vabandab aga artišok on otsas ja teile tehakse salatile soodustus (ma olin tellinud PRAE)! Mis mõttes? Kas siis kui ma poleks küsinud oleks kõik ok olnud? Saabus Caesar ja meil avanes võimalus KOLMANDAT korda uurida Torrese järele, et kas see ikka tuleb? Mina pobisesin veel midagi ahjutomatite kohta ja ettekandja tormas kööki. Hetke pärast oli ta tagasi ja teatas, et ahjutomatid on muu täidisega seal kanarinna vahel. Jah , kui ma kanafilee pooleks lõikasin oli seal tõesti selline lõngajupi jämedune roheline triip aga kas see ka täidiseks kvalifitseerub … pigem värviks.Ja pealekauba pidid täidises olema KUIVATATUD tomatid ning kõrvale AHJUTOMATID. Küsisime siis veel koniaki järele ja ettekandja rabas mu taldriku, kahvel kukkus sõbrannale õlga, vabanduste saatel korjas ettekandja kahvli üles ning tormas minema. Vaatasime jahmatanult üksteisele otsa ja enne kui toibusime saabus lennates ettekandja “Tõin teile hoopis Henessi” ja läinud ta oli. No kuulge kui ma tellin Torrese siis ma äkki soovin Torrest? Või äkki küsiks, et me sooviks teile serveerida Hennessit, kui teil selle vastu midagi ei ole?
Ceasari salatis meenutas Caesari salatit ainult saiakrutoonid. Ma ei tea kuidas teistel aga mind häirib kui ma tellin mingi kindla klassika ja toit mis saabub on hoopis midagi muud. Mina nägin koorese kastme ja jääsalatigat Caesari salatit esmakordselt, võibolla on see muidugi mingi uus trend, aga ikkagi.
AIOLIst ma parem ei räägi aga koor seal kindlasti ei käi, minu kaste oli pigem lihtne koorene ja küüslauguhõnguline lisand mitte küüslaugumajonees.
Arve toodi kõigile eraldi ja minule teatati, et kuna ma salati eest maksma ei pidanud:D siis minu arvele pandi need kaks vett. Olgu, mul polnud selle vastu midagi aga enne oleks võinud ju küsida, et kes ja kuidas me maksta soovime.
Ma olen olnud suur Anni Arro fänn, mul on kõik tema kokaraamatud ja ma olen leidnud palju retsepte, mis on ja jäävad mu lemmikuteks. Mulle on alati meeldinud kõik telesaated kus ta süüa teeb aga kohviku pidamine on ikka midagi muud kui söögikunst. Me ju ootame kuulsa nime taga kvaliteeti? Olgu see teatrikunst või rätsepatööd, kokakunst või kuulsusega elektrimees.Mulle meeldib Linnateater, sest mulle meeldib Elmo Nüganen ja ma usaldan tema maitset ja ma eeldasin, et mulle meeldib Komeet kuna mulle meeldib Anni Arro ja mulle meeldivad tema retseptide maitsed.
Kui köök jääb teenindamisega hätta, siis ei ole vabanduseks see, et on palju rahvast, siis peab lihtsalt vähem laudu saali ja katusele panema. Kui salat mis maitseb küll hästi aga Caesarit meenutavad vaid saiakrutoonid, siis võib ta ju kanda ükskõik millist muud nime? Kui mul on kohvik kesklinnas , siis pingutama ei pea, sest rahvast voorib niigi küll ja veel?
Jalutasime ilusal suveõhtul kodu poole, Komeedi Ämbrid kolisemas kõrvus ja olime vaatamata kõigele õnnelikud Aitäh Eve Mutso ja Rahvusooper Estonia Ballet !
Rabarberisupp ja maisitangupuder
Kuumad suvepäevad on viinud pliidi äärest õue. Tegelikult pole vahet, kuuma pliidi ääres on kohati isegi jahedam kui õues. Aga kuuma suppi vist ei taha. No siis tuleb külma suppi keeta. Rabarber on ka juba puisemate vartega, mis sobivad just supiks, kisselliks.
RETSEPT
Supp 
500 g rabarberit
mõned külmutatud mustsõstrad (värviks)
kaneelikoor
1 l vett
3 spl suhkrut
3 sl maisitärklist
Sellest tuleb selline vedelemat sorti supp, mis sobib ka joogiks.
Koori ja viiluta rabarber. Pane veega keema, lisa marjad ning suhkur. Lase keema tõusta ja keeda mõni minut. Nõrista sisse vähese veega segatud maisitärklis, samal ajal suppi segades. Pista sisse kaneelikoor ja lase uuesti keema tõusta ja keeda mõni minut.Mina jätan kaneelikoore supi sisse kuni supp otsa saab. Võta tulelt ja kalla kannu või kaussi. Puista peale natuke suhkrut, siis ei tule supile “nahk” peale.
Puder
8 dl piima
1 dl maisitangu
soola, suhkrut
Lase piim keema ja nirista sisse maisitang, samal ajal putru segades. Maitsesta vähese soola ja suhkruga (maitse järgi) mina panin umbes 1 spl suhkrut. Keeda tasasel tulel 10 minutit. Vala puder külma veega loputatud vormi ja lase jahtuda.
Lõika jahtunud puder ja serveeri jahtunud rabarberisupiga.
Rabarberikoortega saad puhtaks hõõruda oma ajatöödest parkunud käed ja paljajalu käimisest mustad tallalaused.
Võilillemesi
Võilillemesi on väärt kraam see sobib talvel tee sisse, kui muidugi talveni jagub. Kindlasti saab seda ka liha marineerimisel kasutada ja niisama lusikaga suhu pista on ka väga mõnus. Ja nii ma siis korjasingi kogu aia kollased õied kokku ja keetsin siirupiks, mis tõesti maitseb nagu mesi ja näeb välja nagu mesi. Võililli tuleb korjata päikeselisel päeval ja täiesti avanenud õisi, siis on lihtsam neid kollaseid kroonlehti õietupest kätte saada. Mee võib keeta ka koos tupelehtedega aga siis tuleb mesi mõrkjas ja ei ole ka nii ilus kollane. Õielehti on kergem kätte saada kui pigistad ja samal ajal natuke keerad tupenutist ja teise käega eemaldad kroonlehed. (segane vist sai aga ma usun, et kõik said aru). Minul oli kannatust umbes liitri jagu õielehtede jaoks aga mida rohkem on õilelehti, seda parem saab.
RETSEPT
1 l või rohkem võilille kroonlehti
1 l keevat vett
1 kg suhkrut
pool kooritud sidrunit
Vala õielehtedele keev vesi ja jäta ööpäevaks kaane alla seisma. Kurna segu läbi peene sõela ja pigista lehemassist võimalikult palju mahla välja. Lisa suhkur ja poolik ning kindlasti kooritud sidrun koos seemnetega (sidruniseemned sisaldavad looduslikku pektiini ja aitavad keedusel pakseneda). Aja keema. Keeda võimalikult madalal tulel kuni siirup hakkab paksenema. Minul kulus selleks 1 tund ja 45 minutit. Vahepeal peab muidugi segama ka. Kougi sidrun ja sidruniseemned välja ja vala hea kraam purki. Mina panin vahepeal ühe juba kasutuses olnud vaniljekauna ka maitseks sisse keema aga see pole vajalik. Mesi pakseneb jahtudes veelgi.