See kook, kui nii võib nimetada, toob nii mõnelegi kindlasti lapsepõlve meelde. Üks neist on kindlasti Tuuli, kes õhutas mu huvi selle valmistamisele veelgi. Minu lapsepõlves sellist kraami ei pakutud, ilmselt oli see seotud mu vanemate väga lähedase kokkupuutega loomapidamisest suurfarmis;) Mäletan isegi, kuidas ternespiima ämbrid ootasid vasikateni jõudmist ja kärbsed tiirutasid ümberringi. Tänapäeval on asi muidugi hoopis midagi muud. Lehmi lüpsavad robotid, kogu süsteem kus piim liigub on kinnine ja iga tilk kontrollitud. Et suurfarmist ternespiima hankida, peab muidugi käsi sees olema;) Mul juhtumisi on ja selle kvaliteedis ka ei pea kahtlema, kõik on vastavate testidega üle kontrollitud ja puhas kraam. Nüüd jäi üle vaid retsept hankida. Tuuli teadis umbkaudset retsepti nimega Kalbedant, uurisin siis maad ja kauge väljamaa “sugulane” Anne omab väärt raamatut (oi kuidas ma tahaks seda raamatut endale) Peale selle on ta seda küpsetist isegi kunagi teinud ja söönud. Niisiis võtsin selle aluseks ja siin ta on.

Panen siia täpse retsepti siis sellest väärt raamatust Keedu- ja majapidamise-juht. Tartus,1924. Koostaja Adeline Tannbaum, keedu- ja majapidamise õpetaja.

Värske piima vormiroog. ( Beestmilch)

Arve:

3 klaasi värsket piima (ternespiim)
2-3 klaasi harilikku rõõska piima,
väike peotäis mandleid,
klaas suhkrut,
1 tl kaneelipulbrit.

Kui värske piim on esimesest ja teisest lüpsist, siis võib 3 klaasi nimetatud piima 3 klaasi hariliku piimaga segada. Juurde segatakse 1 teelus.soola, 2 lusikat suhkrut ja peotäis koortest puhastatud ja peeneksraiutud mandleid. see vedelik valatakse küpsetusvormi ja küpsetatakse 1/2 tundi ahjus. Süüakse suhkru ja kaneeliga ning rõõsa piimaga.
See roog peab kohe lauale antama, sest et vesiseks lööb, kui kaua seisab.

Mina tegin siis muidu täpselt retsepti järgi aga kuna ma ikka väga kindel ei olnud kas värske piim on esimesest lüpsist, siis oli piima vahekord 3 klaasi ternespiima ja 2 klaasi täispiima (see oli ka otse farmist) Mandlid panin hetkeks keeva vette ja siis ehmatasin külma veega, pigistasin koortest välja ja hakkisin (umbes 100g). Lisasin veel 1 tl vaniljesuhkurt (oleks võinud isegi rohkem olla). Keeksivormi määrisin võiga ja tiirutasin seal sees väikese osa hakitud mandlitest nii, et vormi seinad said kaetud. Suurem osa mandlitest läks ikka küpsetise sisse. Küpsetasin 200 kraadises ahjus 30 minutit. Kummutasin vormist välja ja raputasin peale ohtralt kaneeli ja pärlsuhkurt. Kindlasti võiks proovida mandlite asemel ka rosinaid, kuigi mulle mandlitega meeldis.

Piimamees keeldus viisakalt küpsetist proovimast, Jaana arvas, et täitsa hea, mulle tundus, et oleks võinud magusamgi olla ja mõni hapukas moos oleks kindlasti sobinud kastmeks juurde võtta. Aga vorm sai söödud ja kokk oli rahul.

Õnnelikud vabapidamisel lehmad, kes seisavad järjekorras, et ometigi sinna lüpsirobotisse saada, robot on aga kaval, üle kolme korra päevas sisse ei lase;) Eks neid ootab seal meelehea ka muidugi, ega nad muidu ei trügiks sinna.