Hommikul oli kodupoe juures meeldiv üllatus, märkamatu auto pagasiruumist müüdi värsket lesta. Ega mul plaani polnud aga mööda minna ei suutnud. Emotsionaalne ost, no nii nagu mõni ostab ilusaid asju leian mina ennast tihti mõtlematult ostmas ilusat toitu. Kodus kotti lahti pakkides on tihti mõte, et nii, mis nüüd siis saab. Ega valikuid eriti ei olnud (üksi kodus) ja ega seda kotitäit, mis ma kokku ahmisin juba niilihtsalt üksi ära ei tarbi. Suitsutamine on ju igivana säilitusviis, mõtlesin:) Ja kuna meie aias ilutseb juba mõnda aega suitsuahi, mille Indrek kättesaadavatest materjalidest oma jooniste järgi mulle üllatuseks ühel päeval koju taris, siis mõeldut-tehtud. Tegelikult õnnestus mul Jaana ka koju sebida ja õhtul maiustasime juba koos esimese õnnestunud suitsulesta teo suussulavaid tagajärgi.
Mul on mõned raamatud, mis jagavad suitsutamise näpunäiteid ja netist olen ka uurinud siit ja sealt. Teades kogu seda infot jäin pidama Profa blogi juures. Tema suitsutamise teemad on mind alati köitnud ja keda sa siis sellises asjas veel usaldad kui mitte meest. Mõned täpsustavad küsimused (rohkem julgustuseks) ja läks lahti.

Kõigepealt roogi kalad. Lesta puhastamine on lihtne aga käed on pärast tõesti nagu liivapaberist, seega nõrgematel soovitan kindad välja otsida. Abiks on käärid ja puhas vesi. Kala puhastamisel peab olema tähelepanelik ühes asjas, et ei vigastaks sapipõit. Põiest välja voolav vedelik teeb kalaga kokkupuutes liha kibedaks. Niiet tuleb katsuda see roheline põieke tervelt kätte saada. Kalad tuleb korralikult puhtaks pesta ja siis soolvette soolduma panna.
Kaalusin siis Profa õpetuse järgi iga kala kilo kohta 50 g soola ja lahustasin selle külmas vees. Kalad sisse ja siis lisasin niipalju vett, et kalad kenasti kaetud ja natuke rohkem ka. Segasin siis käega kogu kraami korralikult läbi ja kaas potile peale ja kuurialla jahedasse 2 tunniks maitsestuma. Kui 2 tundi või natuke isegi rohkem oli möödas koukisin kalad soolveest välja. Raamatust oli meelde jäänud, et enne ahju pistmist peaksid kalad kuivad olema. Kuivatasin kalad rätikuga puhtaks ja sättisin ikka sinna kuurialla pesuöörile sabapidi pesulõksude abil rippuma. Õues see hästi ei toimi, sest kärbsed on kohe kohal. Rippusid siis seal ka umbes 2 tundi. Olid päris kenad tahedad kui ma nad (jälle Profa õpetuse järgi) varrastele lükkisin.
Meil on selline ahi kus tuli on suitsukapi all ja suitsumaterjal pannakse lepalaastude näol kapi põhja. Selleks , et need laastud suitsema hakkaksid läheb tasase tulega aega. Nii siis lasimegi ( Jaana oli sellekas ajaks koju jõudnud ja võttis tule tegemise enda peale) tasast tuld ja kontrollisime temperatuuri termomeetrilt. Ilma termomeetrita ma algajal ikkagi ei soovita seda asja ette võtta. Tunnike siis olid nad seal 40-60 kraadi peal ja kuskil 60 peal oli ka kapis korralik suits juba. Siis tõstsime temperatuuri. See tähendab, et panime puid juurde. Umbes pool tundi või 45 minutit oli suitsukapi temperatuur vahelduva eduga 80 ja 90 kraadi juures. Vastavalt sellele, kuidas meil lõkke tegemine või siis selle ohjamine, ahjus sujus. Lõpuks oli vast kokku umbes 1,5 – 2 tundi kui me nad sealt välja võtsime.
SUPER ! Välja nägid ilusad ja kaubanduslikud. Maitsesid nagu… igaüks kujutab ise ette oma lemmik tekstuuri ja maitset:)

Kokkuvõtteks peab ütlema, see on võimalik aga see ei käi nii, et paned kalad ahju ja lähed võtad välja. Nii nagu iga toiduteoga, tuleb olla kõikaeg südamega asja juures ehk siis ahju juures.
Ahjaa, seda ka veel, et lastega on mul ka vedanud !