Pitsa Vilma abiga.

Pitsaga on meie peres nii ja naa. Ühele ei meeldi “ääred” teisele ei meeldi paprika, liiga paks ja saiane põhi ja nii edasi. Kõikserohkem tarvitatakse muidugi kohaliku Peeti Pizza teenuseid. Kodus olen ka ikka üritanud neid pitsasid teha aga samas pole vaimustushüüde just kuulnud, ära süüakse ikka, kui paned ohtralt pitsamaitseainet ja rikkalikult katet aga see hakkimine ja tomatipasta valmistamine ja kõik muu pole seda väärt. Pitsatainas on minu jaoks ka paras müstika. Nüüd leidsin ühe lihtsa ja hea pitsavalmistamise võimaluse. Kui kõikaeg olen pitsani jõudmiseks ringiga käinud, siis nüüd on otsetee olemas ja eimingeid “ääri”:). Kõik kiitsid ja täna on juba kolmas pitsa mis kohe saab otsa:)

RETSEPT
photo.jpg
Pool pakki (200g) Vilma Pitsapõhjapulbrit
250 ml vett
100 g riivitud juustu
1 küüslauguküüs
100 g Chorizo vorsti
peotäis kirstomateid
värskeid punelehti
soola

Sega pitsapulbrist, veest ja poolest riivitud juustust vedel tainas, maitsesta vajadusel soolaga ja värske punega (soovi korral).Ülejäänud riivjuustu sisse sega peenelt hakitud või riivitud küüslauk ja jäta ootele. Määri väiksem (20-22 cm diameetriga) ahjuvorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta 200 kraadises eelsoojendatud ahjus 20 minutit. Võta pitsa ahjust välja ja säti peale vorstiviilud ja poolitatud kirsstomatid. Puista peale küüslauguga segatud juust , mõned punelehed ja küpseta veel 10 minutit.

Mina kasutasin Lossi Lihameistrite Chorizot ja Eesti juustu. Kindlasti tuleb katsetusele ka singiribade ja õhkõrnade sibularatastega kate:)

Šokolaadi-ahjuroog saiaga ehk saiavorm šokolaadiga.

Piisas mul õhata siin blogis ühest raamatust ja minuni ta jõudis. Aitäh armas Anne, see on suurepärane lugemine. Minu arvates peaaegu täiuslik kokaraamat. Ja seda juba aastast 1924. See seletab nii mõndagi, ka seda miks eestlane niipalju kodus ise süüa teeb. Seda pisikut on süstitud meile juba põlvkondade viisi ja ka kallid õpetuseraamatuid hoitakse ikka nagu suurt varandust ja antakse järeltulevatele edasi. Isegi kui kõik need ülejäänud kokaraamatud, mida praegu on poodides virnade viisi, oleksid jäänud trükkimata, piisaks kasvõi ainult sellest Adeline Emeline Marie Tannbaumi koostatud raamatust ja igaüks võiks oma köögis imesid korda saata.
Sellest raamatust olen leidnud väga palju huvitavaid retsepte, mis kindlasti tulevad tegemisele. Esimene katsetus oli suur üllatus. Tavaline natuke seisma jäänud sai moondub tõeliselt piduseks magustoiduks.
Niiet kui teil on vahelduseks kõrini, kõikidest nendest peenetest tortidest, kookidest ja sufleedest, siis soovitan kindlasti proovida.
Teisendasin ja katsetasin kõik ained tänapäevastesse mõõtudesse ja siin nad on.

RETSEPT
Keedu- ja majapidamise-juht. A.Tannbaum keedu-ja majapidamise-õpetaja Tartus, 1922 / K.-Ü."Postimehe" trükk, Tartus 1924
400 g tavalist poesaia (natuke rohkem kui üks terve sai)
3 dl piima
6 muna
1 dl suhkrut
200 g Odense šokolaadi
0,5 tl vanillisuhkrut
200 ml 35 % rõõska koort (1 väike pakk)

Sai leotata piimas. Eralda munakollased ja valged. Munarebud vahusta poole suhkruga heledaks vahuks ja valged vahusta eraldi, poole suhkruga kõvaks vahuks. Nüüd sega kõik omavahel kokku, munavalgevaht lisa viimasena ja sega õrnalt ülejäänud massi sisse. Vala segu võiga määritud ahjuvormi ja küpseta 190-200 kraadises eelkuumutatud ahjus u 45 minutit. Retsept soovitab rooga serveerida vaniljekastmega, meie maiustasime aga seda koos piimaga ja oli väga maitsev.

Mina panin otse pakist Odense šokolaadinööpe,retseptis on kirjas hakitud šokolaad, niiet see võiks isegi paremini sobida.

PC280101 PC280088 photo.jpg

Kodused verivorstid.

Verivorstitegu on osa jõulumeeleolust, tähtsam kui vorstid ise on see traditsioon ja kogu pere koosolemine/koostegemine. Kõik on kaasatud. Juba detsembri alguses saab igaüks ülessande, kes hangib soolikad , kes vastutab vere eest. Tänapäeval on lisandunud veel üks raske missioon. Nimelt pekist sealiha on pea võimatu hankida, sead on kõik nii taised, et sel aastal sai selgeks see, et kõige pekisem koht seast on hoopiski põsk, mitte kõhutükk, nagu varematel aegadel. Igaljuhul said kõik oma ülessannetega ilusasti hakkama ja vorstitegu võis alata planeeritud päeval.
Retseptiks on seda raske nimetada, pigem on siin ehk mõned tähelepanekud ja juhised, mida peaks jälgima. Maitseid on ju ka palju ja ega meie koduvorstid ei pretendeeri millegile erakordsele. Tõed on vanad ja traditsioonidega. Maitseainetega pole liialdatud ja autentsust on aastaid püütud säilitada.

JUHISED
PC174472
1kg odrakruupe
u 2l toiduverd
u 2kg pekist sealiha
u 1 kg sibulaid
soolikaid (sea, lamba)
vorstirohtu e. majoraani
vajadusel soola.

Alustada tuleb soolikatest.Kui soolikad on ostetud turult ja Rakvere vaakumpakendis võid järgmise lõigu vahele jätta aga kui oled need saanud mõnelt talupidajalt, siis on sooltel vaid suurem sodi surveveega välja lastud ja nad näevad sellised paksud ja läbipaistmatud välja.
Olen kuulnud, et paljudele see rasvakiht meeldib ja soolikaid rohkem ei puhastatagi, mina nii ekstreemne pole võibolla on see seotud jällegi mu taustaga. Loomaarsti tütrena olen piisavalt näinud mis (õigemini kes) võivad sea sooltes aega veeta, niiet meie peres lähevad soolikad puhastamisele. Toiming ise on siis järgmine. Lõika soolikad parajateks juppideks näiteks meetrised. Keera sooled pahupidi. See on lihtne teha jooksva vee all- keerad otsa pahempidi ja lased siis veel joosta nii, et soolikas ennast ringi pöörab. Kui sul kraanist vett ei jookse, vajad abilist, kes siis kannuga vett valab, samal ajal kui sina soolika pahempidi keeratud otsa hoiad. No maatingimustes on seda ette tulnud. Nüüd siis on sool tagurpidi ja vajalik ja kõige lihtsam instrument puhastamiseks on kummiga kokku seiotud kaks metallist peenikest sukavarrast. Võid soolikaid ka noaga kaapida, aga siis on oht soolikas katki teha ja see on üsna vaevaline protsess ka. Paned soolikajupi keskelt kahe kokkuseotud varda vahele, hoiad ise varraste seda otsa koos kus kummi pole ja tõmbad soolika sealt läbi ning kogu rasvakiht eraldub lihtsa liigutusega. Kordad teise poolega ja ongi valmis. See siuke tunde mänga aga saab ruttu käppa. Kui see üleliigne rasv on eemaldatud, siis loputa soolikad üle ja valmis ongi, tagasi pööramine pole oluline, aga võib vabalt ka õigetpidi tagasi keerata. Puhastatud soolikad seisavad vähese soolaga külmkapis päris hästi ja seega võib selle puhastamise varem ette võtta, nigu minagi seekord tegin.

Nüüd siis vorstist.
Keeda kruubid. Sellega on nagu ikka, kõigepealt tuleb kruubid mitme veega korralikult puhtaks pesta ja siis kas leotada või kohe külma veega keema panna. Juhul kui leotad, siis lihtsalt läheb keetmisega vähem aega. Mina panen ikka terakese soola ka keeduvette ja keedan siis pehmeks, aga mitte pudruks. Pekine liha tuleb hakkida peenikesteks kuubikuteks. Meil kulus selleks kaks ja pool, turult hangitud päris suurt, värsket seapõske. Aga kindlasti võib katsetada ka suitsupõsega. Ja vanematel aegadel (kui sead pekisemad olid) kasutasime ikka sea kõhutükke. Sibul tuleb samuti hakkida peeneks kuubikuks. Hunnik võiks umbes sama suur tulla kui pekihunnik:) (maitse asi) Pane pekikuubikud leigele pannile, siis hakkab rasv eralduma, kui paned kuumale pannile võib juhtuda kohene pruunistumine ja seda me hetkel ei vaja. Prae pekki natuke aega ja siis lisa sibulad. Hauta kuni sibul on pehme, pruunistada pole vaja. Lisa peki-sibulasegule jahtunud kruubid ja sega. Kõiki kruupe ma kohe ei pane, vaid timmin segu silma järgi enamvähem parajaks, et oleks ikka lihane ja noh… paras:) Enne vere lisamist peaks puder nii jahtunud olema, et saab käega segada, tulisele pudrule ära verd veel pane. Veri kurna kindlasti läbi peene sõela , siis jäävad võimalikud klombid sõelale ja ei sattu vorsti sisse. Nüüd peaks puder selline paras vedel olema ja õige aeg on lisada ka majoraan. Paar pakki võiks varutud olla;) Kui kõik on korralikult läbi segatud on aeg maitsetestiks. Toorest verd ei soovita ma kellegil suhu pista. Isegi kui veri on hangitud “usaldusväärsetest allikatest” näiteks ämma kaudu;) Selleks, et vorsti maitse parajaks timmida pane pann tulele ja tõsta luskiatäis segu praadima. Prae korralikult läbi ja maitse. Nüüd saad teada, kas verevõtja on verele ka soola lisanud, seda tehakse ikka vahel. Timmi maitsed praadides ja maitstes parajaks ja proovi aga veel, kuni on sinu arvates parajalt soola ja parajalt vorstirohtu e. majoraani. Mina pipart ja muid aineid ei lisa aga siin on nüüd koht kui võid seda kõike katsetada.Kui on liiga soolane, lisa kruupe, isegi sortsu vett võib panna.
Nüüd tuleb see segu soolikatesse toppida, käepärased vahendid on suur Coca pudel pooleks lõigatuna trehtliks ja kasvõi puulusika saba pulgaks. Minul on pulgaks “peenem riist” Nimelt sõbranna poolt Hispaaniast toodud Mojito valmistamise nui sobib selleks suurepäraselt. Soolikaid ära väga täis topi, vorstid peaks sellised lapikud jääma:) Seo otsad sobiva nööriga kinni ja keeruta omale meeldivad vorstijupid.
Valmis topitud vorstikesed tuleb nüüd keeta. Selleks aja suures potis vesi keema ja maitsesta vesi vürtspipra ja loorberiga, musta terapipart panin ka. Soolaga on nüüd nii, et kui maitsmisel ikka tundus, et verele on ohtralt soola lisatud ja natuke nigu soolane, siis jäta vesi soolata aga kui kõik oli ok , siis maitsesta ka vesi kergelt soolaga. Keeda vorste hästi tasasel tulel, sest muidu võivad katki keeda. Kui ikkagi mõni vorst on liiga täis topitud ja keedes nad ju paisuvad, siis on abiks väikese augu torkamine vorsti. Vorste keeda jao kaupa, sest vorstid peavad saama lõdvalt vees ujuda. Keeta tuleb umbes 10-15 minutit ja valmis on siis, kui vorsti nõela või tikuga torgates punast verd ei purska. Keedetud vorstid tõsta alusele ja lase jahtuda. Ongi valmis:)
Vorste prae enne serveerimist ahjus krõbedaks ikka sellisel keskmisel temperatuuril, liiga kuuma ahju pistetud vorstid plahvatavad;)

PC174309 PC174325 PC174428
Mõned lõbusad pildid siin veel

Täidisega piparkoogid

Piparkoogid on vist tõesti ainuke traditsiooniline jõulutoit, mis saabub meie lauale ainult kord aastas, detsembri lõpupoole. Kõik teised astuvad ikka ka ma muul ajal läbi. Näiteks suveõhtul õues grillitud verivorstid maitsevad eriti head, rääkimata praest ja hapukapsastest, neid kohtab ikka sagedasti. Eks see ole seotud sellega, et piparkoogitainast müüakse poes ainult jõulude paiku ja ise õppisin seda tegema alles mõned aastad tagasi. Arvasin, et see on ikka paras raketiteadus ja minusugusele täiesti ülejõu käiv ettevõtmine. Tegelikult aga selgus, et see on üldse üks lihtsamaid asju, mida ma oma köögis teinud olen:) Leidsin Nami-Namist selle retsepti ja peale seda pole mul kordagi olnud kiusatust osta poest mõni tainapäts, sest nendega on täpselt nii, et kunagi sa ei tea mida sa saad. Aga see tainas on siiani alati töötanud ja ma pole väga kindel, et piparkookidele nende staatus, korra aastas meie lauale jõuda, veel kauaks säilib. Eriti just nende täidisega piparkookide osas on kindel, et neid tasub ka muul ajal ette võtta kui ainult jõulud. See väike käsi seal pildil haaras nende poole isegi liiga tihti:)
Kasutasin täidiseks Odense martsipani See on väga lahe toode, mille kasutamine minu köögis alles võtab tuure ja ideid on juba mitmeid. Siia piparkookidesse sobis ta ka suurepäraselt.

Piparkoogitaina võid kuni paar nädalat varem valmis teha ja külmkapis säilitada. Ka võib piparkoogitainast edukalt sügavkülmutada. Nendest kogustest saab 1,4 kg tainast ja algatuseks võib vabalt katsetada poolte kogustega.

RETSEPT
Piparkoogid täidisega:)
2 dl e. 250 g siirupit
2 dl e. 170 g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet
250 g võid
2 muna
600 g nisujahu (u 1 liiter)
2 tl (triikis) söögisoodat

Piparkoogimaitseaine võib vabalt asendada endale sobivate vürtsidega, näiteks
1 sl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl jahvatatud kardemoni
1 tl ingveripulbrit

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni.
Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda.
Lisa kloppides ükshaaval munad.
Sega söögisooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-võisegule.
Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus. Tainas tundub alguses võibolla vedela võitu aga see muutub külmikus täiesti rullitavaks.
Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja lõika vormiga ümmargused kettad. Rulli martsipanist käe vahel väikesed pallikesed, suru veidi lapikuks ja aseta piparkoogi keskele. Niisuta vaba serv veega ja tõsta teine tainaketas peale. Suru õrnalt kokku ja tõsta ahjuplaadile. Soovi korral pintselda lahtiklopitud munaga. Küpseta 200 kraadise ahju keskosas umbes 9 minutit.
Kaunista piparkoogid sulatatud šokolaadi ja pärlsuhkruga.

Kasutasin Santa Maria piparkoogimaitseainet ja Dan Sukkeri tumedat siirupit, Olen ka heleda siirupiga teinud, ning said sama head.