Kapsarullid on üks minu lemmiktoite ja Jaana ei ütle ka kunagi kapsarullidele ei.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa ja ema koos kapsarulle valmistasid. Isa tegi kõik nii öelda „tähtsamad“ tööd: ajas liha läbi masina, maitsestas segu ja keeras liha kapsa sisse. Emale jäid siis need abitööd – kapsapea keetmine, rullide niidiga kinni sidumine ja loomulikult ka kõik need mustade nõude hunnikud, mis isal alati tekkisid, kui isa köögis midagi toimetas.

See, miks nad neid kapsarulle niidiga kinni sidusid, on mulle tänaseni mõistmatuks jäänud, enam pole ka kellegilt küsida.

Kuna kogu see protsess tundus kõrvaltvaatajale üsna pikk ja aeganõudev ja mul oli selleks ajaks, kui rullid lõpuks taldrikule jõudsid, juba ammu kõht väga tühi, siis ei tihanud ma seda pikka ja vaevalist ettevõtmist pikalt ise ette võtta. Seda hoolimata asjaolust, et kapsarullid on olnud mul lemmikud lapsest peale.

Aga kui ma selle lõpuks siiski selle asja omale selgeks tegin, sain kohe aru, et tegelikult on tegu üsna lihtsa toiduga, mis mõningase ettevalmistuse järel valmib suuresti ise seal ahjus. Ja rulle pole ma kunagi niidiga kinni sidunud. Ilmselt oli see mõne vana kokaraamatu soovitus, mida isa kunagi lugenud oli ja mis neile lihtsalt külge jäi.

Igatahes olen selle kapsarullide retsepti juba ammu siia blogisse võlgu ja siit ta nüüd tuleb.