Sirelite lõhn on uimastava toimega, vähemalt minu jaoks. Käin ja tõmban seda meelast lõhna täiel rinnal omale ninna ja mõtlen, et miks maailm ei võiks aastaringselt just sellise lõhnaga olla 🙂 Vanaema lõhnas ka mul sirelite järgi, no ilmselt oli tol ajal selline lõhnavesi.
Lapsena ja mis seal salata vahel ka nüüd, seisan sirelipõõsas ja otsin õnne õit, seda viielehelist. Vahel ikka näkkab ja siis tuleb õnn ära süüa, et ikka kindel oleks, et ta sinuni jõuab. Õnne õis maitseb mesiselt:)
Ja nii ma siis püüdsin lõhna purki ja usun, et ehk on mõni õnngi sinna talveks tallele pandud.
Lavendli suhkrut on ju ennegi tehtud, miks siis mitte ka sirelisuhkur…

Hoia jahedas ja pimedas, vahetevahel raputa purki.
Ma arvan, et see suhkur kõlbab panna talvel koogi sisse ja tee sisse ja niiskel talvepäevel tubli sõõm seda lõhna sisse hingata on ka kindlasti väga tervistav.