Sealiha

Šašlõkk õunamahlas

Pean teiega jagama üht väga head šašlõki retsepti. Lihte ja väga maitsev. Sain selle idee Briti blogist ja jaanipäevaks läks retsept käiku. Olen enne ka liha marineeridides õunamahla katsetanud aga nii hea pole veel saanud. Nüüd järgisin täpselt Briti juhiseid ja kõik jaanipäevalised jäid väga rahule. Liha jääb pehme, mahlane ja väga maitsev. Tulevikus peaks katsetama lisades ka erinevaid maitseid, näiteks koriandriseemneid või peterselli, tšillihelbeid, küüslauku ja nii edasi.

RETSEPT
photo.JPG
1 kg värsket sea kaelakarbonaadi
300 g sibulat, rõngasteks lõigatud
2 spl soola
1 tl musta pipart
200-300 ml 100 % õunamahla
0,5 dl õli

Lõika liha parajateks tükkideks (pigem suuremad, 4×6 cm). Sega liha kõige muu kraamiga. Soola pane tõesti julgelt 2 spl. Hoia külmikus, kausis kaane all või kilekotis 24 tundi. Aeg-ajalt võid kotti keerata või siis kausis liha segada. Kasuta metallvardaid ja küpseta sütel (pidevalt vardaid keerates) kuni liha on valmis (umbes 20-25 minutit).

Mina pakkusin kõrvale lihtsat tomatisalatit. Selle salati sain lemmikuks kunagi Türgis olles. Lõika tomatid suupärasteks tükkideks, haki juurde ohtralt siledalehelist peterselli. Maitsesta soola ja musta pipraga. Pigista peale sidrunimahl ja lõpuks peenelt hakitud mugulsibul. Võid ka sortsu meelepärast õli lisada.

Ahjupraad karbonaadist

Ahjuliha on meie peres üks lemmik söök. Tegelikult on nii, et kui küsida mida ma täna söögiks teen, siis 99 % on vastus, liha:) Ülejäänud protsent jääb pastale;) Nii ma siis laveerin siin ja katsun vahele ikka muid asju ka sokutada ja küsimuse toidueelistuste kohta jätan tihti küsimata. Aga liha ja siis eelistatavalt sealiha süüakse ikka kõige meelsamini. Ahjupraad on lihtne valmistada, saab maitsetega varjeerida ja küpsetades küpsetuskotis on asi veel kõikse lihtsam. Kuna sinki ja vorsti meil tihti ei osteta, küpsetan ahjuliha ka lihtsalt võileibade tarbeks. Hästi seotud ja hiljem jahutatud ahjukarbonaad sobib selleks väga hästi.
Jaana sünnipäeva puhul kasutasin siis üle hulga aja retsepti ja julgen seda kõigile soovitada. Liha sai väga maitsev ja 2,2 kg karbonaaditükk kadus laualt kiiremini kui ma arvata oskasin. Retsept on loomulikult pärit Nami-Namist.
See retsept vajab muidugi natukene ettemõtlemist, sest liha tuleb juba ette valmistada vähemalt eelmisel päeval.

RETSEPT
Kaelakarbonaad
2 kg sea kaelakarbonaadi
3 kuni 4 sl mett
3 kuni 4 sl Dijoni või Põltsamaa sinepit
2 kuni 3 oksa värsket rosmariini (ainult lehti)
3 küünt küüslauku
2 tl meresoola

Haki küüslauk ja rosmariinilehekesed peeneks, sega mee ja sinepiga ühtlaseks. (Mina kasutasin omavalmistatud võilillemett) Maitsesta sealiha soolaga, siis hõõru mee-sinepimarinaad hoolega liha sisse.Masseeri kohe hoolega, mida rohkem mudid, seda parem saab. Aseta liha ahjupannile, kata fooliumiga ja pane üheks-kaheks ööpäevaks jahedasse maitsestuma.
Tõsta liha tund aega enne küpsetamist toasooja.
Kui Sul on lihatermomeeter, siis torka see läbi fooliumi liha kõige paksema osa keskele. Minu lihatermomeeret on kahtlastel asjaoludel kaduma läinud, niiet valmistasin siis liha kella järgi.
Küpseta 160-kraadises ahjus umbes 2,5 tundi, kuni lihatermomeeter näitab liha sisetemperatuuriks 82-85 kraadi. (Kui soovid liha kõrvale praeleent serveerida, siis vala umbes poole küpsetamise ajal ahjupannile ka 2-3 dl kuuma vett).
Eemalda foolium, maitsesta liha pealt veel kord kergelt soolaga ( selle jätsin ära, kuna panin algusese juba 1 tl soola rohkem) ning küpseta liha 200-220 kraadises ahjus umbes 10-15 minutit, kuni liha pealt veidi pruunistub.
Võta praad ahjust välja, tõsta liha praeleemest välja, kata taas fooliumiga ja lase enne viiludeks lõikamist ja serveerimist 20-30 minutit fooliumi all “puhata”. Seejärel lõika liha üsna õhukesteks viiludeks. Mina panen tavaliselt fooliumis puhkavale lihale veel froteerätiku ka peale, ja siis lasen kohe kauem puhata. Ja nii ei jahtu ta väga ära ka.
Kõrvale pakkusin kartuleid ja porgandeid, mis olid eelnevalt keedetud ja siis ahjus või ja maitseainetega üle küpsetatud.

Sealihaterriin

Kui ma nägin seda terriini, siis ma kohe teadsin, et ma pean seda proovima. Olen terriine katsetanud ja väga hästi on meeles, et esimene neist (aastaid tagasi) ei kõlvanud süüa:) edaspidi on tulnud ka mõned täiesti söödavad aga ikka pole nagu see, mida ootad. Niisiis- uuele katsele. Ilmselgelt tuli minu terriin midagi muud kui eeskujuks olnud isend aga ma pean mainima, et juba peaaegu see mida otsinud olen:)

RETSEPT
photo.jpg
600 g sea hakkliha (jämedamat, ise valmistatud)
200 g kuumsuitsu peekonit
300 g sealiha tükeldatult
1 keskmine sibul
3 küünt küüslauku
100 g kooritud pistaatsiapähkleid
300 g (u 3 pakki) viilutatud külmsuitsu peekonit
7 tera vürtspipart
5 tera nelki
20 kadakamarja
0,5 tl jahvatatud musta pipart
2 tl kuivatatud tüümiait
2 kuhjaga spl hakitud värsket peterselli
soola

Haki sibul peenelt ja prae väheses õlis kuldseks. Haki liha (näiteks kaelakarbonaad) ja kuumsuitsupeekon väikesteks kuubikuteks. Sega lihad kausis kokku. lisa jahtunud sibul ja purustatud küüslauk. Jahvata kohviveskis või purusta uhmris vürtspipar, nelk ja kadakamarjad ning lisa lihasegule. Lisa ka pähklid, tüümian ja petersell ning must pipar. Maitsesta soolaga. Prae lusikatäis segu pannil ja maitse kas sai parajalt soola. Seda peaks kindlasti tegema. Mina jätsin oma enesekindluses selle koha ära ja saigi lõpuks natuke mage.
Vooderda terriinivorm (sobib ka paraja suurusega keeksivorm) toorsuitsupeekoni viiludega. Viilud peaksid jääma rippu üle vormi ääre, siis saab need pärast sisu peale tõsta. Pane terriinisegu vooderdatud vormi, suru päris tihedalt, et ei jääks õhuvahesid. Kata segu peekoniviiludega ja pane tihedalt peale foolium. (terriinivormil on muidugi kaas) Aseta vorm suuremasse nõusse ja vala sinna kuuma vett niipalju, et terriin oleks poole vormini vees. Pane kogu kupatus eelkuumutatud 160 kraadisesse ahju ja küpseta 1 tund ja 15 minutit. Kui sul on lihatermomeeter, siis seni kuni terriini sisetemperatuur on 65 kraadi. Võta vorm ahjust välaj ja ja lase 15 minutit taheneda. Nüüd kalla vormist välja sinna jäänud üleliigne vedelik ja pane peale vajutis. Minul on üks puust laast, mis mahub täpselt sinna vormi ja siis raskuseks peale telliskivi:) Lase jahedas seista vajutuse alla kuni terriin on täielikult jahtunud.
Kummuta jahtunud terriin vormist välja, viiluta ja lase hea maitsta:)

Koostisosade hulka käib ka toorvortsi sisu, ma unustasin need lihtsalt osta ja ma olen päris kindel, et järgmine kord ma asendan mingi osa hakklihast just nendega. Samas, koguseid muutma ei peakski, lihtsalt lisaks 300 g toorvorsti sisu, ja tuleb natuke rohkem (mul jäigi vormi otsast puudu ja toppisin sinna fooliumit vormi täiteks). Kindlasti katsetan järgmisel korral ka kuivatatud aprikooside lisamisega. Mulle tundus, et just midagi magusat jäi balansist puudu. Seekord jätsin välja oma kodakondsete pärst, neile soolane ja magus koos miskipärast ei sobi;) Alkoholi ka ei lisanud, see on minu kiiks, mulle alkohol toidus maitseb ainult erandjuhtudel, näiteks risottos vein peab olema ja see põlemapanek (flambeerimine) tuleb ka teinekord kõne alla, aga muidu mulle eriti ei maitse

Võib tunduda keeruline aga ei ole ja ma arvan, et see terriin võiks kaunistada edaspidi mõnd peolauda. Soovitan katsetada ja kogute jälle lihtsa vaevaga tunnustust ilusa ja maitsva laua eest:D

Vaata siia ka.

Kodused verivorstid.

Verivorstitegu on osa jõulumeeleolust, tähtsam kui vorstid ise on see traditsioon ja kogu pere koosolemine/koostegemine. Kõik on kaasatud. Juba detsembri alguses saab igaüks ülessande, kes hangib soolikad , kes vastutab vere eest. Tänapäeval on lisandunud veel üks raske missioon. Nimelt pekist sealiha on pea võimatu hankida, sead on kõik nii taised, et sel aastal sai selgeks see, et kõige pekisem koht seast on hoopiski põsk, mitte kõhutükk, nagu varematel aegadel. Igaljuhul said kõik oma ülessannetega ilusasti hakkama ja vorstitegu võis alata planeeritud päeval.
Retseptiks on seda raske nimetada, pigem on siin ehk mõned tähelepanekud ja juhised, mida peaks jälgima. Maitseid on ju ka palju ja ega meie koduvorstid ei pretendeeri millegile erakordsele. Tõed on vanad ja traditsioonidega. Maitseainetega pole liialdatud ja autentsust on aastaid püütud säilitada.

JUHISED
PC174472
1kg odrakruupe
u 2l toiduverd
u 2kg pekist sealiha
u 1 kg sibulaid
soolikaid (sea, lamba)
vorstirohtu e. majoraani
vajadusel soola.

Alustada tuleb soolikatest.Kui soolikad on ostetud turult ja Rakvere vaakumpakendis võid järgmise lõigu vahele jätta aga kui oled need saanud mõnelt talupidajalt, siis on sooltel vaid suurem sodi surveveega välja lastud ja nad näevad sellised paksud ja läbipaistmatud välja.
Olen kuulnud, et paljudele see rasvakiht meeldib ja soolikaid rohkem ei puhastatagi, mina nii ekstreemne pole võibolla on see seotud jällegi mu taustaga. Loomaarsti tütrena olen piisavalt näinud mis (õigemini kes) võivad sea sooltes aega veeta, niiet meie peres lähevad soolikad puhastamisele. Toiming ise on siis järgmine. Lõika soolikad parajateks juppideks näiteks meetrised. Keera sooled pahupidi. See on lihtne teha jooksva vee all- keerad otsa pahempidi ja lased siis veel joosta nii, et soolikas ennast ringi pöörab. Kui sul kraanist vett ei jookse, vajad abilist, kes siis kannuga vett valab, samal ajal kui sina soolika pahempidi keeratud otsa hoiad. No maatingimustes on seda ette tulnud. Nüüd siis on sool tagurpidi ja vajalik ja kõige lihtsam instrument puhastamiseks on kummiga kokku seiotud kaks metallist peenikest sukavarrast. Võid soolikaid ka noaga kaapida, aga siis on oht soolikas katki teha ja see on üsna vaevaline protsess ka. Paned soolikajupi keskelt kahe kokkuseotud varda vahele, hoiad ise varraste seda otsa koos kus kummi pole ja tõmbad soolika sealt läbi ning kogu rasvakiht eraldub lihtsa liigutusega. Kordad teise poolega ja ongi valmis. See siuke tunde mänga aga saab ruttu käppa. Kui see üleliigne rasv on eemaldatud, siis loputa soolikad üle ja valmis ongi, tagasi pööramine pole oluline, aga võib vabalt ka õigetpidi tagasi keerata. Puhastatud soolikad seisavad vähese soolaga külmkapis päris hästi ja seega võib selle puhastamise varem ette võtta, nigu minagi seekord tegin.

Nüüd siis vorstist.
Keeda kruubid. Sellega on nagu ikka, kõigepealt tuleb kruubid mitme veega korralikult puhtaks pesta ja siis kas leotada või kohe külma veega keema panna. Juhul kui leotad, siis lihtsalt läheb keetmisega vähem aega. Mina panen ikka terakese soola ka keeduvette ja keedan siis pehmeks, aga mitte pudruks. Pekine liha tuleb hakkida peenikesteks kuubikuteks. Meil kulus selleks kaks ja pool, turult hangitud päris suurt, värsket seapõske. Aga kindlasti võib katsetada ka suitsupõsega. Ja vanematel aegadel (kui sead pekisemad olid) kasutasime ikka sea kõhutükke. Sibul tuleb samuti hakkida peeneks kuubikuks. Hunnik võiks umbes sama suur tulla kui pekihunnik:) (maitse asi) Pane pekikuubikud leigele pannile, siis hakkab rasv eralduma, kui paned kuumale pannile võib juhtuda kohene pruunistumine ja seda me hetkel ei vaja. Prae pekki natuke aega ja siis lisa sibulad. Hauta kuni sibul on pehme, pruunistada pole vaja. Lisa peki-sibulasegule jahtunud kruubid ja sega. Kõiki kruupe ma kohe ei pane, vaid timmin segu silma järgi enamvähem parajaks, et oleks ikka lihane ja noh… paras:) Enne vere lisamist peaks puder nii jahtunud olema, et saab käega segada, tulisele pudrule ära verd veel pane. Veri kurna kindlasti läbi peene sõela , siis jäävad võimalikud klombid sõelale ja ei sattu vorsti sisse. Nüüd peaks puder selline paras vedel olema ja õige aeg on lisada ka majoraan. Paar pakki võiks varutud olla;) Kui kõik on korralikult läbi segatud on aeg maitsetestiks. Toorest verd ei soovita ma kellegil suhu pista. Isegi kui veri on hangitud “usaldusväärsetest allikatest” näiteks ämma kaudu;) Selleks, et vorsti maitse parajaks timmida pane pann tulele ja tõsta luskiatäis segu praadima. Prae korralikult läbi ja maitse. Nüüd saad teada, kas verevõtja on verele ka soola lisanud, seda tehakse ikka vahel. Timmi maitsed praadides ja maitstes parajaks ja proovi aga veel, kuni on sinu arvates parajalt soola ja parajalt vorstirohtu e. majoraani. Mina pipart ja muid aineid ei lisa aga siin on nüüd koht kui võid seda kõike katsetada.Kui on liiga soolane, lisa kruupe, isegi sortsu vett võib panna.
Nüüd tuleb see segu soolikatesse toppida, käepärased vahendid on suur Coca pudel pooleks lõigatuna trehtliks ja kasvõi puulusika saba pulgaks. Minul on pulgaks “peenem riist” Nimelt sõbranna poolt Hispaaniast toodud Mojito valmistamise nui sobib selleks suurepäraselt. Soolikaid ära väga täis topi, vorstid peaks sellised lapikud jääma:) Seo otsad sobiva nööriga kinni ja keeruta omale meeldivad vorstijupid.
Valmis topitud vorstikesed tuleb nüüd keeta. Selleks aja suures potis vesi keema ja maitsesta vesi vürtspipra ja loorberiga, musta terapipart panin ka. Soolaga on nüüd nii, et kui maitsmisel ikka tundus, et verele on ohtralt soola lisatud ja natuke nigu soolane, siis jäta vesi soolata aga kui kõik oli ok , siis maitsesta ka vesi kergelt soolaga. Keeda vorste hästi tasasel tulel, sest muidu võivad katki keeda. Kui ikkagi mõni vorst on liiga täis topitud ja keedes nad ju paisuvad, siis on abiks väikese augu torkamine vorsti. Vorste keeda jao kaupa, sest vorstid peavad saama lõdvalt vees ujuda. Keeta tuleb umbes 10-15 minutit ja valmis on siis, kui vorsti nõela või tikuga torgates punast verd ei purska. Keedetud vorstid tõsta alusele ja lase jahtuda. Ongi valmis:)
Vorste prae enne serveerimist ahjus krõbedaks ikka sellisel keskmisel temperatuuril, liiga kuuma ahju pistetud vorstid plahvatavad;)

PC174309 PC174325 PC174428
Mõned lõbusad pildid siin veel

Sült

Süldi keetmise aeg on käes. Sült on eestlaste traditsiooniline jõulutoit, nii ka meie peres. Niikaua kui ma mäletan on alati talvel sülti keedetud. Selge see, et talvel, kes viitsib palaval suvepäeval hakata jändama sellise pika ettevõtmisega ja sooja toa veel kuumemaks kütta. Vanasti, kui olid valdavalt veel puuküttega pliidid oli põhjust sült tulele panna just siis kui rõskel sügispäeval oli pliidi all päev läbi tuli ja nii ta siis seal pliidiserval siis vaikslt podises ja sai ise valmis. No on tulnud ette ka suvist süldipidu, aga siiski harva.

Süldi keetmise juures on mitu tähtsat asja mida peab arvestama. Kõige tähtsam on vahu koorimine ja teiseks ei tohi sülti kunagi kiirustades ja mulinal keeta. Sült tahab õrna lähenemist ja seega ka aega ja kannatust.
Lapsepõlvest mäletan, et süldi keetmiseks oli ilmtingimata ka sea pead vaja aga minu tähelepanekud ja katsetused ütlevad, et pea annab ainult liigset rasva ja olulist maitset sellest ka ei lisandu. Niiet jääme jalgade ja kootide juurde.
Minu süldis on tavaliselt kõik 4 sea jalga, 2 esimest kooti ja 1 või 2 tagumist kooti. Ühe tagumise koodiga peab leppima siis, kui üks on läinud juba ahjukoodina kasutusse;) Jalad annavad selle liimi, mis pärast süldi tarretuma paneb. Muidugi piisab ka kahest korralikust jalast. Kes soovib võib lisada vasikaliha või loomaliha või hoopis sea kaela aga see pole siis enam see sült:)
Nii nagu kõikide muude toitudega on oluline tooraine värskus. Külmutatud kootidest ja jalgadest minu arvates korralikku sülti ei saa.

RETSEPT
photo.jpg
4 sea jalga
2 sea esimest kooti
1 sea tagakoot
1 koorega sibul
1 suurt porgandit
terapipar (15-20 tera)
vürtspipar (10-15 tera)
loorber (3-4 lehte)
soola maitse järgi
suurt potti.

Mina teen siis nii. Panen kogu lihakraami eelmisel õhtul külma vette likku. Leotamine pole tegelikult nii oluline kui koodid ja jalad on ilusad ja puhtad, kuid leotatud süldimaterjali puhul on vahu koorimise protseduur kiirem ja lihtsam (tuleb vähem vahtu). Hommikul valan leotusvee ära ja pesen koodid-jalad puhtaks, laon korralikult potti, katan külma veega nii, et kõik kraam oleks paari sentimeetri võrra veega kaetud ja panen keema. Kui keema hakkab minema hakkan kohe vahtu pealt ära koorima, mida hoolikam selle vahu koorimisega oled seda selgem sült hiljem saab. Kindlasti ei tohi mulinal keema lasta.
Olen palju kuulnud ja ka katsetanud lihakraami kupatamise variandist, et esimene keeduvesi valatakse ära, pestakse ja pannakse siis puhta kuuma veega uuesti keema. Minu arvates muudab see oluliselt süldi maitset ja tegelikult ei anna ka selgema süldi saamiseks miskit eelist. Niiet mina seisan siis nii umbes tunnikese ikka poti juures ja valvan kallist kraami, koorin vahtu ja jälgin, et liiga hooga ei keeks. Vahepeal võib vahu eemaldamise lusikaga (väga hästi toimib vanakooli supilusikas, niinimetatud vahukulp selleks ikka minu arvates ei sobi) natuke kergelt potis koote-jalgu kergitada, et vaht ei jääks kootide ja jalgade vahele kinni ja kõik ikka korralikult ära saaks kooritud.
Kui nüüd olen kindel, et enam vahtu ei eraldu on aeg lisada sibul ja porgandid. Sibula võib ära koorida, aga kui jätta sibulale koor peale tuleb hiljem kallerdis ilusama ja kuldsema värviga ja ei jää lihtsalt hall. Kui porgandid on korralikult puhtaks pestud pole neid ka vaja koorida. Esiteks ei kee nad siis nii pudruks ja neid on hea kaunistamisel ära kasutada ja teiseks on koore ümber ikka see kõikseparem maitse.
Nüüd läheb minu arvamus jälle paljude retseptidega lahku. Mina lisan justnimelt nüüd ka kõik maitseained, Peoga pipart ja peaoga vürtsi. Umbes 15-20 tera pipart ja samapalju või siis mõned vähem ka vürtspipart. Potti läheb ka 3-4 loorberilehte ja korralik peotäis jämedat soola. (peensoola minu köögis ei olegi). Osad retseptid soovitavad vürtsid alles keemise lõpupoole lisada ja ma ei oska sellele seletust leida, miks. Ei ole minu sült veel kibedaks keenud:)
Kui nüüd suure agarusega on vahukoorimise käigus keeduleent liiga väheks jäänud ja lihatükid paistavad otsapidi puljongist välja võib vett juurde lisada aga KINDLASTI peab olema see KEEV vesi mida etevaatlikult saab juurde kallata. Kui valad juurde külma ja keetmata vett läheb sült jällegi häguseks ja kogu su eelnev vaev on olnud kasutu.
Kui nüüd on kõik lisatud ja keemistemperatuur on selline et on vaevu vaevu märgatav liikumine puljongi pinnal panen potile kaane peale aga nii, et ikka väike pilu jääb, kust saab keev puljong natuke aurustuda. Täiesti kinnise kaane all pole hea sülti keeta ja ilma kaaneta aurustub liiga palju keeduleent. Nüüd lasen süldil seal vaevumärgatavalt keeda umbes 6 tundi. On ka kauem keedetud aga vähem kindlasti mitte. Liha eraldub juba paari tunni pärast kontidelt, kuid õige mekk tuleb ikka selle pikka ja tasase keemise tagajärjel.
Kui aeg on käes tõstan liha ettevaatlikult potsit välja, nüüd on aeg seda aukudega vahukulbi nimelist tööriista kasutada. Kurnan puljong läbi peene sõela teise potti ja pesen keetmispott korralikult puhtaks. Lasen puljong nüüd settib seal teises potis, seni kui tegelen lihaga. See mida sinna süldi sisse lõigatakse on ka nüüd iga pere maitse järgi aga minul läheb ainult tailiha. Alguses tundub seda kuidagi vähe olevat aga tegelikult ongi süldist ju tähtsam osa see kallerdis mida päev otsa hoole ja armastusega on poputatud:)
Nüüd valan puljongi ettevaatlikult keedupotti tagasi ja tavaliselt jätan siis viimase lonksu valamata, sinna jääb siis kõik mis selle ajaga põhja settis, kui liha hakkisin. Nüüd tuleb liha puljongisse tõsta ja sült korraks uuesti keema lasta ja kindlasti maitsta. Kindel on see, et asi on mage, niiet uhan aga soola juurde ja soe sült peab olema pigem soolane. No umbes nii, et tekib mõte, et krt nüüd sai küll soolane. Ei saanud, jahtudes muutub see mitu korda magedamaks ja mage sült on jälle asi mida on võimatu süüa. Kui siiski järgmisel hommikul selgub, et sült sai mage on alati võimalik kõik uuesti soojaks lasta ja soola juurde lisada aga jah, parem kui saab ikka kohe õige:)
Tõstan süldi kaussidesse ja lasen jahtuda.Kui kausid on enne külma veega loputatud tuleb hiljem kallerdunud sült kausist paremini kätte.Kausi põhja lõikan nendest samadest porganditest siis kenad lilled, eelnevalt muidugi koorin porgandi ära ka. Jahtunud süldi tõstan külmkappi ja las ta siis tarretub seal korralikult hommikuni.
Mina süldipuljongilt rasva ära ei koori, sülti tuleb ju alati palju ja jagub vähemalt nädalaks ja siis on hea kui väike rasvakirme on kausikestel peal, see hoiab ära kuivamise ja alati saab liigse rasva enne serveerimist ära võtta kui vajadust on. Vahel panen kogu süldi kaanega plastkarpidesse, siis võtavad nad üksteise peale laotuna kapis vähem ruumi ja nendega on siis hea sõpradele kaasa kah jagada:)

No kes viitsis nüüd selle heietamise lõpuni lugeda on tubli! Aga tegelikult on postitus pühendatud minu kallile Jaanale:) Võibolla on tal kunagi seda siin vaja;)

Šašlõkk

Ja ongi jaanipäev käes, alles olid jõulud.
Kuskohast ja kuna see komme meile jõudis, ei tea aga niikaua kui ma mäletan on jaanipäeval alati liha sussitatud. Kodus tehti meil ikka seda tavalist äädikaga šašlõkki, hulgaliselt sibulat ja pipart lisaks. See oli väga hea, harrastan seda siiani. Siis ühel ILUSAL päeval saabus meie kauplusesse igasugu marinaade. Küll olid need head, kallid ka aga kõik šašlõkid said pudelist ammutatud marinaadi sees selle õige meki. Läks veel aega ja nii nagu ikka, kui on valida, siis tahaks ju midagi head;) (Kui ometi keegi teaks ja mulle ka ütleks, mis see hea on). Igaljuhul on nüüd juba palju aastaid, kui marinaad lihale saab ise tehtud ja kui teinekord neid poe grilllihasid pakutakse, siis tunduvad kõik kuidagi jamad. Ilmselt on need maitsetugevdajad ja muud sarnased tegelased kes kogu kraami ühtemoodi maitsema panevad.

Siin siis nüüd kaks minu põhiretsepti, mis tähendab, et alati võib improviseerida. Kõige tähtsamad komponendid on minu arvates järgmised: õli siis midagi happelist ja midagi magusat ja muidugi sool ja pipar. Ülejäänu on kõik vastavalt tujule ja sellele, mida parasjagu on.

ŠAŠLÕKK COCA-COLA MARINAADIS
P6051562
0.5 kg kondita sealiha
1 sibul
1 küüs küüslauku
1 spl hakitud peterselli (kindlasti siledalehelist peterselli, käharpereselliga võid ainult kaunistada, maitset see ei anna)
1 spl mett
3 spl sojakastet
2 spl õli
2 dl Coca-Colat
pipart
vajadusel soola
lõik sidrunit

Kuigi kõige sobivam tükk on kaelakarbonaad, siis siin võid kasutada igasugust liha, Coca-Cola teeb ka kintsuliha pehmeks ja grillitavaks. Lõika liha parajateks tükkideks. Lisa kõik kuivad ained (pipar, petersell, hakitud sibul ja purustatud küüslauk). Mulju ja sega liha käega, siis imenduvad maitsed paremini. Lisa kokku segatud õli, mesi ja soja ning mulju veel. Kõige lõpuks vala peale Coca-Cola. Pane sidrunilõik ka kõigele lisaks. Kata kauss toidukilega ja hoia üleöö külmas.
Pildil olevad kanasüdamed mõnulesid samas marinaadis koos lihaga;)

Proovi vahel muid maitseid ka. Näiteks purustatud koriandri seemneid või vürtsköömeid. Peterselli asemel koriandri lehti, mee asemel Granaatõuna siirupit.

ŠAŠLÕKK KEEFIRIMARINAADIS
P6121632
0,5 kg kondita sealiha
1 küüs küüslauku (minul oli seekord suur punt karulaugu lehtede varsi, lehed olid muuks ära tarvitatud ja varred jäänud külmikusse oma aega ootama. Hakkisin need peeneks ja kasutasin küüslaugu asemel)
1 spl hakitud peterselli
1 tl tšillihelbeid (mul on sellised jämedama jahvatusega Türgi varjant)
1 tl soola
2 spl õli
1 spl mett (panin võillemett)
2 dl keefirit
viil sidrunit

Lõika liha parajateks portsioniteks ja sega maitseainete ning õlig ja mee seguga. Mulju maitsed lihasse. Vala peale keefir, sega läbi ja lisa ka sidruniviil. Kata nõu toidukilega ja lase enne küpsetamist üleöö külmas seista.

Parima liha saad kustunud lõkke sütel sussitades. Asja ajab ära ka poest ostetud süsi aga siis süüta söed toiduõli, mitte süütevedelikuga. Gaasigrilli saab tuunida kui paned grillile plekktopsiga lepalaaste. Lepalaastud võib ka fooliumisse mässida ja siis augud fooliumile sisse torkida, et suits välja tuleks.
Võimalusel kasuta grillimisel metallvardaid, need lähevad kuumaks ja küpsetavad liha ka seestpoolt.

Häid nõuandeid saad veel siit ja siit ja siit

Head jaani !

Pilaff

Kuni talv veel ei tagane ja peab ahju kütma on mõistlik see energia toiduvalmistamiseks ära kasutada.
Alustame siiski pliidil.

RETSEPT
photo.jpg
1 kg kondita liha, eelistavalt lamba
aga seekord seast
3 tervet küüslauku
3 porgandit
peotäis tumedaid rosinaid
400 g pikateralist riisi
1 l (kuuma) vett
õli praadimiseks
pipart soola

Lõika liha suupärasteks tükkideks. Jäta kaks küüslauku puhastamata ja üks jaga eraldi küünteks ja puhasta.
Viiluta porgand.Mina lõikan ratasteks ja siis teistpidi kangideks.
Vala õli ahjupotti ja lase veidi soojeneda (väga kuumas õlis läheb küüslauk kohe pruuniks, seda me ei vaja). Pane kõik küüslaugud (2 neist terved puhastamata pead) potti ja lase need kergelt särisema ja lisa kohe liha, pipar ja sool. Nüüd lase lihal õlis küpseda, kuni lihast eralduv vedelik on ära auranud. See võtab nüüd natuke aega. Kui liha hakkab kergelt pruunistuma, kalla riis ja porgandid potti. Vala juurde umbes 1 l kuuma vett. Sega kõik hästi läbi ja lisa rosinad. Maitsesta julgelt soolaga. Nüüd võid poti värskelt köetud ahju panna. Umbes tunni pärast kontrolli olukorda, kui on vaja vett lisada (oleneb riisist), pane kindlasti keeva vett ja maitse kas ka soola juurde vaja. Umbes poole tunni pärast peaks hea roog valmis olema. Seda kõike võib muidugi teha ka tavalises elektriahjus kuskil 200 kraadi juures.
Olen maitseks, ehk isegi rohkem värviks, lisanud umbes 1 spl kuivatatud saialille õisi või libasafranit (värvohaka õielehti)
Kuna toit ise sibulat ei sisalda (meil mõni ei söö hautatud sibulaga roogi) siis juurde pakkusin seekord kergelt marineeritud sibularattaid.

Pilaff on järgmisel päeval pannil kergelt pruunistatult veel parem !