Pitsa Vilma abiga.

Pitsaga on meie peres nii ja naa. Ühele ei meeldi “ääred” teisele ei meeldi paprika, liiga paks ja saiane põhi ja nii edasi. Kõikserohkem tarvitatakse muidugi kohaliku Peeti Pizza teenuseid. Kodus olen ka ikka üritanud neid pitsasid teha aga samas pole vaimustushüüde just kuulnud, ära süüakse ikka, kui paned ohtralt pitsamaitseainet ja rikkalikult katet aga see hakkimine ja tomatipasta valmistamine ja kõik muu pole seda väärt. Pitsatainas on minu jaoks ka paras müstika. Nüüd leidsin ühe lihtsa ja hea pitsavalmistamise võimaluse. Kui kõikaeg olen pitsani jõudmiseks ringiga käinud, siis nüüd on otsetee olemas ja eimingeid “ääri”:). Kõik kiitsid ja täna on juba kolmas pitsa mis kohe saab otsa:)

RETSEPT
photo.jpg
Pool pakki (200g) Vilma Pitsapõhjapulbrit
250 ml vett
100 g riivitud juustu
1 küüslauguküüs
100 g Chorizo vorsti
peotäis kirstomateid
värskeid punelehti
soola

Sega pitsapulbrist, veest ja poolest riivitud juustust vedel tainas, maitsesta vajadusel soolaga ja värske punega (soovi korral).Ülejäänud riivjuustu sisse sega peenelt hakitud või riivitud küüslauk ja jäta ootele. Määri väiksem (20-22 cm diameetriga) ahjuvorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseta 200 kraadises eelsoojendatud ahjus 20 minutit. Võta pitsa ahjust välja ja säti peale vorstiviilud ja poolitatud kirsstomatid. Puista peale küüslauguga segatud juust , mõned punelehed ja küpseta veel 10 minutit.

Mina kasutasin Lossi Lihameistrite Chorizot ja Eesti juustu. Kindlasti tuleb katsetusele ka singiribade ja õhkõrnade sibularatastega kate:)

Šokolaadi-ahjuroog saiaga ehk saiavorm šokolaadiga.

Piisas mul õhata siin blogis ühest raamatust ja minuni ta jõudis. Aitäh armas Anne, see on suurepärane lugemine. Minu arvates peaaegu täiuslik kokaraamat. Ja seda juba aastast 1924. See seletab nii mõndagi, ka seda miks eestlane niipalju kodus ise süüa teeb. Seda pisikut on süstitud meile juba põlvkondade viisi ja ka kallid õpetuseraamatuid hoitakse ikka nagu suurt varandust ja antakse järeltulevatele edasi. Isegi kui kõik need ülejäänud kokaraamatud, mida praegu on poodides virnade viisi, oleksid jäänud trükkimata, piisaks kasvõi ainult sellest Adeline Emeline Marie Tannbaumi koostatud raamatust ja igaüks võiks oma köögis imesid korda saata.
Sellest raamatust olen leidnud väga palju huvitavaid retsepte, mis kindlasti tulevad tegemisele. Esimene katsetus oli suur üllatus. Tavaline natuke seisma jäänud sai moondub tõeliselt piduseks magustoiduks.
Niiet kui teil on vahelduseks kõrini, kõikidest nendest peenetest tortidest, kookidest ja sufleedest, siis soovitan kindlasti proovida.
Teisendasin ja katsetasin kõik ained tänapäevastesse mõõtudesse ja siin nad on.

RETSEPT
Keedu- ja majapidamise-juht. A.Tannbaum keedu-ja majapidamise-õpetaja Tartus, 1922 / K.-Ü."Postimehe" trükk, Tartus 1924
400 g tavalist poesaia (natuke rohkem kui üks terve sai)
3 dl piima
6 muna
1 dl suhkrut
200 g Odense šokolaadi
0,5 tl vanillisuhkrut
200 ml 35 % rõõska koort (1 väike pakk)

Sai leotata piimas. Eralda munakollased ja valged. Munarebud vahusta poole suhkruga heledaks vahuks ja valged vahusta eraldi, poole suhkruga kõvaks vahuks. Nüüd sega kõik omavahel kokku, munavalgevaht lisa viimasena ja sega õrnalt ülejäänud massi sisse. Vala segu võiga määritud ahjuvormi ja küpseta 190-200 kraadises eelkuumutatud ahjus u 45 minutit. Retsept soovitab rooga serveerida vaniljekastmega, meie maiustasime aga seda koos piimaga ja oli väga maitsev.

Mina panin otse pakist Odense šokolaadinööpe,retseptis on kirjas hakitud šokolaad, niiet see võiks isegi paremini sobida.

PC280101 PC280088 photo.jpg

Kodused verivorstid.

Verivorstitegu on osa jõulumeeleolust, tähtsam kui vorstid ise on see traditsioon ja kogu pere koosolemine/koostegemine. Kõik on kaasatud. Juba detsembri alguses saab igaüks ülessande, kes hangib soolikad , kes vastutab vere eest. Tänapäeval on lisandunud veel üks raske missioon. Nimelt pekist sealiha on pea võimatu hankida, sead on kõik nii taised, et sel aastal sai selgeks see, et kõige pekisem koht seast on hoopiski põsk, mitte kõhutükk, nagu varematel aegadel. Igaljuhul said kõik oma ülessannetega ilusasti hakkama ja vorstitegu võis alata planeeritud päeval.
Retseptiks on seda raske nimetada, pigem on siin ehk mõned tähelepanekud ja juhised, mida peaks jälgima. Maitseid on ju ka palju ja ega meie koduvorstid ei pretendeeri millegile erakordsele. Tõed on vanad ja traditsioonidega. Maitseainetega pole liialdatud ja autentsust on aastaid püütud säilitada.

JUHISED
PC174472
1kg odrakruupe
u 2l toiduverd
u 2kg pekist sealiha
u 1 kg sibulaid
soolikaid (sea, lamba)
vorstirohtu e. majoraani
vajadusel soola.

Alustada tuleb soolikatest.Kui soolikad on ostetud turult ja Rakvere vaakumpakendis võid järgmise lõigu vahele jätta aga kui oled need saanud mõnelt talupidajalt, siis on sooltel vaid suurem sodi surveveega välja lastud ja nad näevad sellised paksud ja läbipaistmatud välja.
Olen kuulnud, et paljudele see rasvakiht meeldib ja soolikaid rohkem ei puhastatagi, mina nii ekstreemne pole võibolla on see seotud jällegi mu taustaga. Loomaarsti tütrena olen piisavalt näinud mis (õigemini kes) võivad sea sooltes aega veeta, niiet meie peres lähevad soolikad puhastamisele. Toiming ise on siis järgmine. Lõika soolikad parajateks juppideks näiteks meetrised. Keera sooled pahupidi. See on lihtne teha jooksva vee all- keerad otsa pahempidi ja lased siis veel joosta nii, et soolikas ennast ringi pöörab. Kui sul kraanist vett ei jookse, vajad abilist, kes siis kannuga vett valab, samal ajal kui sina soolika pahempidi keeratud otsa hoiad. No maatingimustes on seda ette tulnud. Nüüd siis on sool tagurpidi ja vajalik ja kõige lihtsam instrument puhastamiseks on kummiga kokku seiotud kaks metallist peenikest sukavarrast. Võid soolikaid ka noaga kaapida, aga siis on oht soolikas katki teha ja see on üsna vaevaline protsess ka. Paned soolikajupi keskelt kahe kokkuseotud varda vahele, hoiad ise varraste seda otsa koos kus kummi pole ja tõmbad soolika sealt läbi ning kogu rasvakiht eraldub lihtsa liigutusega. Kordad teise poolega ja ongi valmis. See siuke tunde mänga aga saab ruttu käppa. Kui see üleliigne rasv on eemaldatud, siis loputa soolikad üle ja valmis ongi, tagasi pööramine pole oluline, aga võib vabalt ka õigetpidi tagasi keerata. Puhastatud soolikad seisavad vähese soolaga külmkapis päris hästi ja seega võib selle puhastamise varem ette võtta, nigu minagi seekord tegin.

Nüüd siis vorstist.
Keeda kruubid. Sellega on nagu ikka, kõigepealt tuleb kruubid mitme veega korralikult puhtaks pesta ja siis kas leotada või kohe külma veega keema panna. Juhul kui leotad, siis lihtsalt läheb keetmisega vähem aega. Mina panen ikka terakese soola ka keeduvette ja keedan siis pehmeks, aga mitte pudruks. Pekine liha tuleb hakkida peenikesteks kuubikuteks. Meil kulus selleks kaks ja pool, turult hangitud päris suurt, värsket seapõske. Aga kindlasti võib katsetada ka suitsupõsega. Ja vanematel aegadel (kui sead pekisemad olid) kasutasime ikka sea kõhutükke. Sibul tuleb samuti hakkida peeneks kuubikuks. Hunnik võiks umbes sama suur tulla kui pekihunnik:) (maitse asi) Pane pekikuubikud leigele pannile, siis hakkab rasv eralduma, kui paned kuumale pannile võib juhtuda kohene pruunistumine ja seda me hetkel ei vaja. Prae pekki natuke aega ja siis lisa sibulad. Hauta kuni sibul on pehme, pruunistada pole vaja. Lisa peki-sibulasegule jahtunud kruubid ja sega. Kõiki kruupe ma kohe ei pane, vaid timmin segu silma järgi enamvähem parajaks, et oleks ikka lihane ja noh… paras:) Enne vere lisamist peaks puder nii jahtunud olema, et saab käega segada, tulisele pudrule ära verd veel pane. Veri kurna kindlasti läbi peene sõela , siis jäävad võimalikud klombid sõelale ja ei sattu vorsti sisse. Nüüd peaks puder selline paras vedel olema ja õige aeg on lisada ka majoraan. Paar pakki võiks varutud olla;) Kui kõik on korralikult läbi segatud on aeg maitsetestiks. Toorest verd ei soovita ma kellegil suhu pista. Isegi kui veri on hangitud “usaldusväärsetest allikatest” näiteks ämma kaudu;) Selleks, et vorsti maitse parajaks timmida pane pann tulele ja tõsta luskiatäis segu praadima. Prae korralikult läbi ja maitse. Nüüd saad teada, kas verevõtja on verele ka soola lisanud, seda tehakse ikka vahel. Timmi maitsed praadides ja maitstes parajaks ja proovi aga veel, kuni on sinu arvates parajalt soola ja parajalt vorstirohtu e. majoraani. Mina pipart ja muid aineid ei lisa aga siin on nüüd koht kui võid seda kõike katsetada.Kui on liiga soolane, lisa kruupe, isegi sortsu vett võib panna.
Nüüd tuleb see segu soolikatesse toppida, käepärased vahendid on suur Coca pudel pooleks lõigatuna trehtliks ja kasvõi puulusika saba pulgaks. Minul on pulgaks “peenem riist” Nimelt sõbranna poolt Hispaaniast toodud Mojito valmistamise nui sobib selleks suurepäraselt. Soolikaid ära väga täis topi, vorstid peaks sellised lapikud jääma:) Seo otsad sobiva nööriga kinni ja keeruta omale meeldivad vorstijupid.
Valmis topitud vorstikesed tuleb nüüd keeta. Selleks aja suures potis vesi keema ja maitsesta vesi vürtspipra ja loorberiga, musta terapipart panin ka. Soolaga on nüüd nii, et kui maitsmisel ikka tundus, et verele on ohtralt soola lisatud ja natuke nigu soolane, siis jäta vesi soolata aga kui kõik oli ok , siis maitsesta ka vesi kergelt soolaga. Keeda vorste hästi tasasel tulel, sest muidu võivad katki keeda. Kui ikkagi mõni vorst on liiga täis topitud ja keedes nad ju paisuvad, siis on abiks väikese augu torkamine vorsti. Vorste keeda jao kaupa, sest vorstid peavad saama lõdvalt vees ujuda. Keeta tuleb umbes 10-15 minutit ja valmis on siis, kui vorsti nõela või tikuga torgates punast verd ei purska. Keedetud vorstid tõsta alusele ja lase jahtuda. Ongi valmis:)
Vorste prae enne serveerimist ahjus krõbedaks ikka sellisel keskmisel temperatuuril, liiga kuuma ahju pistetud vorstid plahvatavad;)

PC174309 PC174325 PC174428
Mõned lõbusad pildid siin veel

Täidisega piparkoogid

Piparkoogid on vist tõesti ainuke traditsiooniline jõulutoit, mis saabub meie lauale ainult kord aastas, detsembri lõpupoole. Kõik teised astuvad ikka ka ma muul ajal läbi. Näiteks suveõhtul õues grillitud verivorstid maitsevad eriti head, rääkimata praest ja hapukapsastest, neid kohtab ikka sagedasti. Eks see ole seotud sellega, et piparkoogitainast müüakse poes ainult jõulude paiku ja ise õppisin seda tegema alles mõned aastad tagasi. Arvasin, et see on ikka paras raketiteadus ja minusugusele täiesti ülejõu käiv ettevõtmine. Tegelikult aga selgus, et see on üldse üks lihtsamaid asju, mida ma oma köögis teinud olen:) Leidsin Nami-Namist selle retsepti ja peale seda pole mul kordagi olnud kiusatust osta poest mõni tainapäts, sest nendega on täpselt nii, et kunagi sa ei tea mida sa saad. Aga see tainas on siiani alati töötanud ja ma pole väga kindel, et piparkookidele nende staatus, korra aastas meie lauale jõuda, veel kauaks säilib. Eriti just nende täidisega piparkookide osas on kindel, et neid tasub ka muul ajal ette võtta kui ainult jõulud. See väike käsi seal pildil haaras nende poole isegi liiga tihti:)
Kasutasin täidiseks Odense martsipani See on väga lahe toode, mille kasutamine minu köögis alles võtab tuure ja ideid on juba mitmeid. Siia piparkookidesse sobis ta ka suurepäraselt.

Piparkoogitaina võid kuni paar nädalat varem valmis teha ja külmkapis säilitada. Ka võib piparkoogitainast edukalt sügavkülmutada. Nendest kogustest saab 1,4 kg tainast ja algatuseks võib vabalt katsetada poolte kogustega.

RETSEPT
Piparkoogid täidisega:)
2 dl e. 250 g siirupit
2 dl e. 170 g suhkrut
1 pakk piparkoogimaitseainet
250 g võid
2 muna
600 g nisujahu (u 1 liiter)
2 tl (triikis) söögisoodat

Piparkoogimaitseaine võib vabalt asendada endale sobivate vürtsidega, näiteks
1 sl jahvatatud kaneeli
2 tl jahvatatud nelki
1 sl jahvatatud kardemoni
1 tl ingveripulbrit

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni.
Tõsta pott tulelt ning sega juurde tükeldatud või. Sega, kuni või on sulanud, siis lase veidi jahtuda.
Lisa kloppides ükshaaval munad.
Sega söögisooda jahuga ja lisa vähehaaval siirupi-võisegule.
Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus. Tainas tundub alguses võibolla vedela võitu aga see muutub külmikus täiesti rullitavaks.
Rulli tainas jahusel laual hästi õhukeseks ja lõika vormiga ümmargused kettad. Rulli martsipanist käe vahel väikesed pallikesed, suru veidi lapikuks ja aseta piparkoogi keskele. Niisuta vaba serv veega ja tõsta teine tainaketas peale. Suru õrnalt kokku ja tõsta ahjuplaadile. Soovi korral pintselda lahtiklopitud munaga. Küpseta 200 kraadise ahju keskosas umbes 9 minutit.
Kaunista piparkoogid sulatatud šokolaadi ja pärlsuhkruga.

Kasutasin Santa Maria piparkoogimaitseainet ja Dan Sukkeri tumedat siirupit, Olen ka heleda siirupiga teinud, ning said sama head.

Sült

Süldi keetmise aeg on käes. Sült on eestlaste traditsiooniline jõulutoit, nii ka meie peres. Niikaua kui ma mäletan on alati talvel sülti keedetud. Selge see, et talvel, kes viitsib palaval suvepäeval hakata jändama sellise pika ettevõtmisega ja sooja toa veel kuumemaks kütta. Vanasti, kui olid valdavalt veel puuküttega pliidid oli põhjust sült tulele panna just siis kui rõskel sügispäeval oli pliidi all päev läbi tuli ja nii ta siis seal pliidiserval siis vaikslt podises ja sai ise valmis. No on tulnud ette ka suvist süldipidu, aga siiski harva.

Süldi keetmise juures on mitu tähtsat asja mida peab arvestama. Kõige tähtsam on vahu koorimine ja teiseks ei tohi sülti kunagi kiirustades ja mulinal keeta. Sült tahab õrna lähenemist ja seega ka aega ja kannatust.
Lapsepõlvest mäletan, et süldi keetmiseks oli ilmtingimata ka sea pead vaja aga minu tähelepanekud ja katsetused ütlevad, et pea annab ainult liigset rasva ja olulist maitset sellest ka ei lisandu. Niiet jääme jalgade ja kootide juurde.
Minu süldis on tavaliselt kõik 4 sea jalga, 2 esimest kooti ja 1 või 2 tagumist kooti. Ühe tagumise koodiga peab leppima siis, kui üks on läinud juba ahjukoodina kasutusse;) Jalad annavad selle liimi, mis pärast süldi tarretuma paneb. Muidugi piisab ka kahest korralikust jalast. Kes soovib võib lisada vasikaliha või loomaliha või hoopis sea kaela aga see pole siis enam see sült:)
Nii nagu kõikide muude toitudega on oluline tooraine värskus. Külmutatud kootidest ja jalgadest minu arvates korralikku sülti ei saa.

RETSEPT
photo.jpg
4 sea jalga
2 sea esimest kooti
1 sea tagakoot
1 koorega sibul
1 suurt porgandit
terapipar (15-20 tera)
vürtspipar (10-15 tera)
loorber (3-4 lehte)
soola maitse järgi
suurt potti.

Mina teen siis nii. Panen kogu lihakraami eelmisel õhtul külma vette likku. Leotamine pole tegelikult nii oluline kui koodid ja jalad on ilusad ja puhtad, kuid leotatud süldimaterjali puhul on vahu koorimise protseduur kiirem ja lihtsam (tuleb vähem vahtu). Hommikul valan leotusvee ära ja pesen koodid-jalad puhtaks, laon korralikult potti, katan külma veega nii, et kõik kraam oleks paari sentimeetri võrra veega kaetud ja panen keema. Kui keema hakkab minema hakkan kohe vahtu pealt ära koorima, mida hoolikam selle vahu koorimisega oled seda selgem sült hiljem saab. Kindlasti ei tohi mulinal keema lasta.
Olen palju kuulnud ja ka katsetanud lihakraami kupatamise variandist, et esimene keeduvesi valatakse ära, pestakse ja pannakse siis puhta kuuma veega uuesti keema. Minu arvates muudab see oluliselt süldi maitset ja tegelikult ei anna ka selgema süldi saamiseks miskit eelist. Niiet mina seisan siis nii umbes tunnikese ikka poti juures ja valvan kallist kraami, koorin vahtu ja jälgin, et liiga hooga ei keeks. Vahepeal võib vahu eemaldamise lusikaga (väga hästi toimib vanakooli supilusikas, niinimetatud vahukulp selleks ikka minu arvates ei sobi) natuke kergelt potis koote-jalgu kergitada, et vaht ei jääks kootide ja jalgade vahele kinni ja kõik ikka korralikult ära saaks kooritud.
Kui nüüd olen kindel, et enam vahtu ei eraldu on aeg lisada sibul ja porgandid. Sibula võib ära koorida, aga kui jätta sibulale koor peale tuleb hiljem kallerdis ilusama ja kuldsema värviga ja ei jää lihtsalt hall. Kui porgandid on korralikult puhtaks pestud pole neid ka vaja koorida. Esiteks ei kee nad siis nii pudruks ja neid on hea kaunistamisel ära kasutada ja teiseks on koore ümber ikka see kõikseparem maitse.
Nüüd läheb minu arvamus jälle paljude retseptidega lahku. Mina lisan justnimelt nüüd ka kõik maitseained, Peoga pipart ja peaoga vürtsi. Umbes 15-20 tera pipart ja samapalju või siis mõned vähem ka vürtspipart. Potti läheb ka 3-4 loorberilehte ja korralik peotäis jämedat soola. (peensoola minu köögis ei olegi). Osad retseptid soovitavad vürtsid alles keemise lõpupoole lisada ja ma ei oska sellele seletust leida, miks. Ei ole minu sült veel kibedaks keenud:)
Kui nüüd suure agarusega on vahukoorimise käigus keeduleent liiga väheks jäänud ja lihatükid paistavad otsapidi puljongist välja võib vett juurde lisada aga KINDLASTI peab olema see KEEV vesi mida etevaatlikult saab juurde kallata. Kui valad juurde külma ja keetmata vett läheb sült jällegi häguseks ja kogu su eelnev vaev on olnud kasutu.
Kui nüüd on kõik lisatud ja keemistemperatuur on selline et on vaevu vaevu märgatav liikumine puljongi pinnal panen potile kaane peale aga nii, et ikka väike pilu jääb, kust saab keev puljong natuke aurustuda. Täiesti kinnise kaane all pole hea sülti keeta ja ilma kaaneta aurustub liiga palju keeduleent. Nüüd lasen süldil seal vaevumärgatavalt keeda umbes 6 tundi. On ka kauem keedetud aga vähem kindlasti mitte. Liha eraldub juba paari tunni pärast kontidelt, kuid õige mekk tuleb ikka selle pikka ja tasase keemise tagajärjel.
Kui aeg on käes tõstan liha ettevaatlikult potsit välja, nüüd on aeg seda aukudega vahukulbi nimelist tööriista kasutada. Kurnan puljong läbi peene sõela teise potti ja pesen keetmispott korralikult puhtaks. Lasen puljong nüüd settib seal teises potis, seni kui tegelen lihaga. See mida sinna süldi sisse lõigatakse on ka nüüd iga pere maitse järgi aga minul läheb ainult tailiha. Alguses tundub seda kuidagi vähe olevat aga tegelikult ongi süldist ju tähtsam osa see kallerdis mida päev otsa hoole ja armastusega on poputatud:)
Nüüd valan puljongi ettevaatlikult keedupotti tagasi ja tavaliselt jätan siis viimase lonksu valamata, sinna jääb siis kõik mis selle ajaga põhja settis, kui liha hakkisin. Nüüd tuleb liha puljongisse tõsta ja sült korraks uuesti keema lasta ja kindlasti maitsta. Kindel on see, et asi on mage, niiet uhan aga soola juurde ja soe sült peab olema pigem soolane. No umbes nii, et tekib mõte, et krt nüüd sai küll soolane. Ei saanud, jahtudes muutub see mitu korda magedamaks ja mage sült on jälle asi mida on võimatu süüa. Kui siiski järgmisel hommikul selgub, et sült sai mage on alati võimalik kõik uuesti soojaks lasta ja soola juurde lisada aga jah, parem kui saab ikka kohe õige:)
Tõstan süldi kaussidesse ja lasen jahtuda.Kui kausid on enne külma veega loputatud tuleb hiljem kallerdunud sült kausist paremini kätte.Kausi põhja lõikan nendest samadest porganditest siis kenad lilled, eelnevalt muidugi koorin porgandi ära ka. Jahtunud süldi tõstan külmkappi ja las ta siis tarretub seal korralikult hommikuni.
Mina süldipuljongilt rasva ära ei koori, sülti tuleb ju alati palju ja jagub vähemalt nädalaks ja siis on hea kui väike rasvakirme on kausikestel peal, see hoiab ära kuivamise ja alati saab liigse rasva enne serveerimist ära võtta kui vajadust on. Vahel panen kogu süldi kaanega plastkarpidesse, siis võtavad nad üksteise peale laotuna kapis vähem ruumi ja nendega on siis hea sõpradele kaasa kah jagada:)

No kes viitsis nüüd selle heietamise lõpuni lugeda on tubli! Aga tegelikult on postitus pühendatud minu kallile Jaanale:) Võibolla on tal kunagi seda siin vaja;)

Piparkook

Lund nägite eile? Mina nägin. Rõdu oleks kaetud nagu tuhksuhkruga. No ma ei ole eriline lumesõber. Minu pärast võiks kogu talv olla pluss kraadides ja rohi roheline aga ma saan aru, et on inimesi, eriti väikeseid inimesi, kes ootavad lund ja palju lund. Lumi on märk sellest, et varsti on jõulud ja jõulud mulle meeldivad. Ei mitte selle kahtlase tegelase sünnipäeva pärast ja seda punase mantliga meest ma ka enam ei oota aga jõulud on see aeg, kui pere ja kõikse lähedasemad on kohal ja mis veel tähtis , peale jõule läheb päev jalle pikemaks. Päike hakkab kõrgemaid tiire tegema ja on lootust, et kevad tuleb jälle. Jõulutunne on piparkoogi ja süldi lõhn, kuused ja küünlad sinna juurde, mitu päeva on palju rahvast ja sagimist ja muusikat ja muud lärmi… see on ju tore. Toome jõulud siis kiiremini koju ja küpsetame esimese lume puhul suure piparkoogi.
photo.jpg
RETSEPT

6 dl jahu
3 dl petti, hapupiima või keefirit
2 dl suhkurt
180 g võid (1 pakk)
1 tl soodat
2 dl rosinaid
0.25 dl piparkoogi maitseainet

Sulata või ja jahuta. Sega kõik ülejäänud koostisosad kokku, lisa jahtunud või ja sega korralikult. Mina kasutasin fariinisuhkurt aga sobib ka tavaline valge suhkur. o.25 dl piparkoogi maitseainet on umbes 6 teelusikatäit. Rosinaid võid enne näiteks rummis leotada aga pole jälle tähtis. Minul on selle koogi jaoks suurem 30 diameetriga ümmargune lahtikäiv vorm. Saab selline õhuke piparkook ja siis küpsetan kooki 10 minutit vähem. Kui kasutad väiksemat 24 – 26 diameetriga vormi saad paksema koogi ja küpseta 200 kraadi juures 60 minutit. Vorm määri võiga ja puista üle riivsaiaga. Lase koogil jahtuda ja kaunista tuhksuhkruga.

Rosee-kõrvitsamarmelaad.

Kõrvits on kah üks ime. Temast on võimalik valmistada mida iganes head ja paremat, soolast ja magusat.Tihti on kõrvitsaga see mure, et teda on korraga liiga palju ja ideed saavad otsa. On tehtud ahjukõrvitsat, on tehtud kõrvitsast risotot, söödud on kõrvitsaravioolid, kõrvitsapräänikud ja kõrvitsavorm, kartulipuder on saanud kõrvitsalisa. Toorsalatites on pandud ta kaalikat asendama. Niigi pungil sügavkülmas on talveks talletatud kõrvitsapüree, lähiajal on plaanis üks kõrvitsatort. Ja nii edasi, ja nii edasi. No mida imet siis veel nüüd ette võtta. “Tüütud” tegelased keedetakse kõnekäänus seebiks:P Kõrvitsa keedame siis marmelaadiks.
Marmelaad sai hea, mulle maitseb. Imeline hommikusöök algab röstsaial apelsinine kõrvitsamarmelaad ja hommik on ilus ja päev tuleb magus.
Retsept on raamatust Vürtsid toidus Kellel seda raamatut veel ei ole, siis soovitan igati. Seal on peale kõige muu ka palju ideid söödavate jõulukinkide meisterdamiseks ja ka seesama marmelaad sobib selleks ideaalselt.

RETSEPT
photo.jpg
1 kg koore ja seemneteta kõrvitsat
6 dl suhkrut
1 sidrun
1 apelsin (algselt on retseptis kaks aga minu arvates piisab ühest, jääb rohkem kõrvitsa maitset ka tunda)
1,5 tl purustatud roseepipart

Lõika kõrvits tükkideks. Lase suhkur ja kõrvits keema, seni segades pidevalt. Hauta tasasel tulel u 50-60 minutit, sega aegajalt. Koori sidrun ja pese apelsin hoolega puhtaks (apelsinile jäta koor peale). Lõika sidrun ja apelsin õhukesteks viiludeks, jaga iga viil 8 tükiks. Viimased 10 keemisminuti lase tsitrusetükkidel ja rosepipral koos kõrvitsaga potis haududa.

Arvan, et marmelaad võiks sobida ka mõne mõnusa koogi vahele, sooja kukliga, värskete piparkookidega, kindlasti mõne hea juustuga maiustamiseks ja miks ka mitte pudrule rõõmuks. Tundub, et pean ühe kõrvitsa veel juurde hankima ja seda suurepärast keedust sõprade jõulukoti jaoks veel valmistama.

Marineeritud räimed

Üks mõnus kate võileivale. Säilib külmkapis ka täpselt niikaua kui otsa saab. Tegelikult on need räimed head ka koos kuuma keedukartuliga. Igaljuhul oli Nõmme turul väga ilusaid räimi ja nii nad siis purki said. Retsept pärineb lapsepõlvest ja ju neid nii tehti ja tehakse praegugi paljudes kodudes.
Enne kui jõudsin pildi teha, olid ahnitsejad suure osa purgi sisust juba nahka pannud:)

RETSEPT
photo.jpg
1-1,5 kg värsket räime
0,5 l külma vett
3 spl soola
3 spl suhkrut
3 spl 30% äädikat
ratasteks lõigatud sibulat
u 1 dl toiduõli

Puhasta räimed peast, sabast ja sisikonnast. Roots jäta esialgu sisse. Seda on värskel räimel raske eemaldada ka. Sega marinaad veest soolast, suhkrust ja äädikast. Sega kuni suhkur ja sool on täielikult sulanud. Pane puhastatud kalad marinaadi ja kata anum kaanega. Jäta külma kohta marineeruma järgmise päevani. Vala marinaad ära ja eemalda kaladelt selgrood, nüüd on see lihtne. Suuremad räimed olen pikkupidi pooleks teinud. Pane räimed kihiti sibularatastega sobivasse anumasse.Vahepeal nõrista natuke õli ka kihtide vahele. Viimaseks kihiks jäta sibularattad ja nirista veel natuke õli.Suru vahepeal kihid tihedamalt kokku. Hoia külmikus.Paari tunni pärast võid juba panna mõned kalafileed ja sibularattad võileivale ning lasta hea maitsta:)

Lammas juurviljadega.

Kui mulle külla tulla ei pea võtma kaasa koogikesi ja lillekesi. Võib alati tulla kvaliteetse lihakäntsakaga või mõne muu väärt toiduainega:) Just selline sõber astus hiljuti läbi, kaasas kotike lambalõikudega. Lambaliha on minu köögis alati teretulnud, maitseb kõigile. Kaalikas ja lammas sobivad aga eriliselt hästi kokku, niiet juurviljade osas võib teha omale sobivad koguselised vahekorrad ja võibolla teinekord ainult kaalikaga teha.
Kuna olid kintsutükid ja vist ka üks abatükk, läks lammas marinaadi ja järgmisel päeval ahju. Kiirelt ja maitsvalt rubriiki jälle:)

RETSEPT
Lammas läheb ahju
Lamba lõike, kintsust või abalihast
Marinaadi jaoks
3 küünt küüslauku
väike kimp tüümiani
paar oksa rosmariini
1 spl teralist sinepit
1 dl õli
soola, värskelt purustatud pipart

porgandit, kartulit, kaalikat, 1 terve küüslauk
soola, pipart, õli, 2 spl palsamiäädikat, soovi korral mõned oksad tüümianit.

Sega valmis marinaad.Rosmariini lehed hakkisin peenemaks ja tüümianil kasutasin ka ainult lehekesi. Keeruta lihatükke marinaadis, ise veidi mudides. Kata toidukilega ja pane külmkappi, jäta lihatükid marinaadi maitsestuma. Õleöö on väga hea aga ma arvan, et piisab ka 3-4 tunnist. Pruunista liha hästi kuumal pannil igast küljest mõni minut. Eesmärk on lihamahlad sulgeda ja lihtsam on seda teha ühe tüki kaupa. Lõika juurviljad ühesuurusteks kangideks. Pane ahjuplaadile, lisa ka koorimata küüslaugu küüned. Vala kogu marinaad, mis lihal oli juurviljadele, sega korralikult läbi. Vajadusel lisa veel sorts õli ja maitsesta soola ja pipraga. Aseta pannilt läbi käinud liha juurviljadele ja küpseta 200-210 kraadises eelsoojendatud ahjus kuni juurviljad on pehmed. Võta liha ja pane fooljumisse rahunema. Maitsesta juurviljad vähese palsamiäädikaga ja pane korraks veel ahju tagasi, et äädikas kuumuses aurustuks aga jätaks samas maitset.

Maapirnirisoto

Maapirn on minu jaoks veel avastamata maailm. Esimesed katsetused kasvatamisel ja kasutamisel on alles lapsekingades:) Prooviks valmis risoto. Risoto sai väga maitsev ja soovitan julgelt kõigile. Võib ju tunduda keeruline seal panni juures passida, aga tegelikult on kõik väga lihtne. Üks asi veel, risoto ei tohi oodata sööjat vaid sööja peab ootama risotot:) Soojendada see kraam tõesti ei kõlba.
Retsepti sain loomulikult jälle Nami-Namist ja kõik toimis suurepäraselt.

RETSEPT
PA304042
250 g maapirni
4 pesa- ehk šalottsibulat Minul oli väiksem tavaline sibul
2 küünt küüslauku
2 sl võid
300 g risoto riisi (Arborio või Carnaroli)
1 dl kuiva valget veini
1 l kuuma köögivilja- puljongit
50 g külma võid
100 g riivitud parmesani
soola
musta pipart
Serveerimisel
hakitud värsket tüümiani või
peterselli
laastudeks lõigatud parmesani

Koori maapirnid ja lõika väikesteks kuubikuteks. Koori ja haki sibul ja küüslauk.
Kuumuta potis või paksupõhjaga sügavamas pannil või, lisa sibul ja küüslauk ning hauta tasasel tulel klaasjaks. Ära pruunista!
Lisa risotoriis ja kuumuta pidevalt segades, kuni riis on kergelt läbikumav.
Lisa valge vein ja sega, kuni vein on imendunud.
Lisa maapirnikuubikud, sega läbi. Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine puljong on riisi sisse imendunud. Risoto küpseb al dente umbes 20 minutiga.
Viimasena sega juurde väikesteks kuubikuteks lõigatud külm või, maitsesta risoto soola-pipra ning rohke riivitud Parmesaniga.
Jaota taldrikutesse, puista peale hakitud tüümiani ja Parmesanilaaste ning serveeri kohe.
Lisaks rõstisin väikeseid rooskapsaid. Need lõikasin pooleks ja keetsin enne soolaga maitsestatud vees 2-3 minutit ja siis rõstisin ahjuplaadil õli ja vähese meresoolaga.